mingil müstilisel põhjusel on mul alati olnud eriti eriti raske diilida sellega, kui keegi sinu kõrvalt saab osaks millestki, mida sa ise oled nagu lootnud või oodanud. ma ei räägi nüüd sellest, et a la hea sõber võidab mingi lotomiljoni või midagi. siis ma räägiks lihtsalt kadedusest, eks. ja noh kadedus on nagu üks nendest tunnetest, mida ma reeglina väga vältida üritan. ma räägin tegelikult nagu sellest kui keegi, kes on täiesti ilmselgelt sinust vähem pädevam või vähemate eeldustega, saab midagi, mille jaoks oleksid tegelikult sina loogiline valik. nagu see olukord, kus sa suudad täiesti reaalselt ennast kellestki paremana näha. mitte et sul nagu vaja oleks ennast sellisesse olukorda panna. aga just siis kui see on nagu nii ilmselge, et see emotsioon on pisut paratamatu või nii. noh, mul juhtus midagi sellist. ja ma peaks nagu sellega leppima, sest ma ei saa tegelikult sinna midagi parata, eks. aga jube raske on leppida kuidagi. ja et nagu peaks mingid järeldused tegema sellest ja kuidagi midagi otsustama. või äkki midagi muutma üldse. no ja ma ei suuda nagu otsustada, et mida ma siis nagu TEGELIKULT tunnen. ja et kuidas oleks õige sellesse suhtuda. ma lihtsalt mõtlesin terve eilse õhtu, et kas nagu lihtsalt loobuda üldse kogu teemast ära - seda asja võiks vabalt võtta kui mingit viimast tilka mu karikasse noh. täiesti õiglane oleks nii suhtuda. ja nagu kõik ületüra pikalt saata. no ja siis teine variant on täpselt vastupidi - et võtta seda kui signaali, et ma pean lihtsalt rohkem pingutama ja vaeva nägema. muutma ennast veel rohkem asendamatuks, tõstma oluliselt oma väärtust mingite inimeste silmis läbi mingite konkreetsete tegude. et kui sarnane olukord kerkib, siis kellegi teise peale mõtlemine peale minu oleks nagu täiesti ebaloogiline. no ja samas on see, et praeguses olukorras justkui oli ta nagu pisut seda. oligi ebaloogiline. aga et siis peaks veel rohkem rapsima, et sarnane asi oleks välistatud? a kuidas sa välistad välistamatut. on lihtsalt mingid värgid, kuhu pole midaig parata. no ja ma ei suuda seekord kuidagi sellega diilida. ja ma ei saa aru kas mind ärritab rohkem see, et ma ei suuda sellega diilida või see, et ma ei saa aru, et MIKS ma ei oska sellega diilida. blah. ma olen üritanud umbes nii mõelda, et lihtsalt blokeerin teema ära ja mõtlen igast positiivsete teemade peale, mis toimumas. lähen märtsis lätti-leetu mingeid rbma teemas loenguid andma. amsterdamist näidati huvi. juunis vist barcelona. täna on nüüd mingi istanbuli jutt tekkinud, millest ma esimese hooga ei oska midagi arvata. a mine sa tea. see on nagu maru positiivne kõik. et mis mõttes mind mingi lambi teema nende asjade kõrval nii hullult häirib??
ja AZ albumi hidden gem on üks boonus-lugudest - koos c.l.smoothiga tehtud magic hour, mis kõlab umbes nagu hea premier. kuigi tegelikult pole premier. see c.l.smoothi salmi algus on eriti eriti rets. all i do is bring life to a dead game.. naljakas mõelda, et see oli mingi tunni aja küsimus, et c.l. sel reedel riffis räpiks. mõni teine kord siis äkki ikkagi.
