CHECK ONE JA ERITI JUST TWO

et siis teine päev läbi ja ilustikenasti hotellis tagasi. lühidalt on rets jällegi. tänased loengud olid ewan pearson ja sir mix a lot. ewan rääkis hästi palju mingist agentide, mänekate ja paberimajanduse asjadest. ja remiximisest hästi palju. ja sir mix a lot oli täiesti vittus. nagu täiesti täiesti. see oli nii rets loeng, et ma ei saa seda kuidagi sõnadesse panna. ma panen mingi video ühest asjast, mis ta rääkis siia äkki homme, siis võibolla mõned saavad aru. ta rääkis nagu nii hullult mingist kogu sellest businessi poolest hiphopist. summadest, konkreesetest firmadest, publishingist, paberites jne jne jne.. väga väga väga rets. no ja pärast loenguid oli stuudiotiimi tutvustus. tuleb nii välja, et ma olen stuudios koos jake one'iga. neile kes ei tea, jake tegi suurema osa produktsioonist gift of gabi albumil, mis oli minu jaoks vast number 1 aasta 2004 album. ja de la souli rock co kane flow. ja noh, viimase milestone'ina tegi tüüp 50centile ühe raja selle50 filmi soundtracki jaoks. eriti rets tüüp on. selline ülekaalule kalduv keskmine valge ameerika lääneranniku mees. aga super biite teeb. überandekas. igatahes. äää..

pärast loenguid oli väike söögivärk ja siis klubituurile. war roomis mängisid kaks dnb tüüpi. mõlemad elu sitalt kusjuures. ja siis teise tüübi poole seti pealt läksime baltic roomi. kus pearson mängis elu paska mussi. ja siis wari tagasi, kus baron mängis väga bossi värki. elu kahju oli, et varem tagasi ei läinud. siin pannakse klubid ju mingi kolmveerand kaks kinni. KUIGI oli jumala okeilt rahvast. ja noh, nende tüüpide mängimine andis mulle ikka kõvasti enesekindlust juurde. mulle tuleb meelde see, kuidas isiah thomas kunagi ühes intervjuus rääkis, et ta tundis ennast alati nagu ebakindlalt mängides. kuni selle hetkeni, kui ta nba finaalis mängis ja viskas mingi a la 30 pointsi ja andis 15 söötu. ja et pärast seda mängu oli tüübil endal nii et wow i can beat these guys. mul oli täna seal natuke sama tunne. elu igavalt mängisid. ja elu sitta mussi. mitte paha pärast nagu, aga jaa - ma arvan et ma olen vist pisut paremaks võimeline. baron oli oluliselt kunnim. aga tegi mingeid selliseid ajukaid asju. millest ma väga aru ei saanud. vahetas lugusid nagu kiiresti. aga siis näiteks mängis seda pendulumi voodoo people remiksi ja tarantulat korraga. nagu suht algusest lõpuni korraga. mis oli nagu veider.

aa. monkone'iga tutvusin ka täna. see tüüp, kes waxpoeticsi ajakirja välja annab. elu tark tüüp. või vähemalt mis hiphoppi puutub. rääkis ajakirjade väljaandmisest ja igast sellistest teemadest. päris rets.

ja noh, nüüd vist magama. sest homme on zinci sessioon. ja stuudiolaks. ja õhtul mängib üks matt kanadast klubis. või noh. mängib kitarri. ja laulab. ja mängib biite sellele taustaks. mind natuke huvitab, mis värk see täpselt on, sest tundub et meil mussimaitse klapib. aga et siis homme üritan äkki natuke linnas trippida. ja sellest ka rääkida rohkem. esmamulje on beyond positiivne igatahes..

tuletage meelde, et ma räägiks ka klubide ajukast garderoobisüsteemist..

FIRST DAY (OF THE REST OF YOUR LIFE)

4000 kilomeetrit ja n+1 tundi hiljem.. jõudsin kohale. esimene päev on seljataga.

lühidalt - delta lend new yorkist seattle'isse oli lihtsalt parim lend nagu EVER. 6 tundi läks nagu siuh laks mööda. 757 lennuk mingi custom istmete teemaga. lend oli välja müüdud, 199 inimest peal. mingi selline teema oli kusjuures veel passikontrollis, et mind saadeti kuhugi eraldi kontrolli, selle pärast et mulle oli pileti peale SS kirjutatud. üks tädi vähemalt seletas seda nii, et selle pärast mind saadeti kuhugi mujale. no ja seal oli mingi elu põhjalik kontroll. kus umbes tüüp võttis plaadikoti lahti ja vaatas plaatide vahele ja nii. no ja siis oli see you're a hiphop dj? mhmh. that's cool. mhmh. no ja siis oli see, et lend oli ülebookitud ja kuna ma mingi kaks hetke hilja jõudsin, siis olid umbes kõik kohad täis. ja minu ees öeldi kahele inimesele ära. ja noh, sel hetkel kui ma letini jõudsin, juhtus midagi seal arvutis ja tsikk oli nii, et ohoo äää ööö mingi koht on nüüd äkki vaba. you're a lucky guy. ja et kõmm peale. aga et siis lennuk vä. päris rets. jalgadele sitaks ruumi, eriti mugavad nahast istmed, eesistuja peatoes on touch-screen, kust näeb digi-tvd, saab tellida süüa, mängida mänge (elu kõvad olid kaks mängu, mida sai teiste reisijate vastu mängida - pokker ja mingi trivia teema), kuulata mussi (elu hea valik oli kusjuures, ma kuulasin jaguar wrighti uue plaadi näiteks läbi) ja vaadata reaalajas lennu kohta infot (a la asukoht kaardil, kõrgus, kiirus jne jne). ühesõnaga superluks. ja vittu, mul võeti new yorkis teine välgumihkel kah ära. ma ei teadnudki et mul see oli üldse.

seattle'is mingit turvakontrolli polnud. ja noh, polnud ka neid inimesi, kes mulle vastu pidid tulema. mingi tund aega veidike segadust ja asi lahenes. mulle tuli järgi dan the man, kes korraldab seattle'is rokk-kontserte ja töötab sisuliselt mingite artistide personal assistantina. sõitsime lennujaamast läbi kesklinna ja tüüp tutvustas igast kohti. seahawksi staadioni nägin ära. ja selle mlb tiimi staadioni ka. mis on umbes maailma kalleim ja kõige advance'im staadion. kus on umbes selline süsteem, et kui vihma sajab, siis staadion tõmbab katuse peale. täiesti ajukas värk.

esimesed emotsioonid olid nagu elu elu positiivsed. new yorkiga võrreldes on oluliselt vähem sagimist ikka. kesklinna rajoonis elab tegelikult ainult kuskil pool miljonit inimest. ja nad ei jookse nii ringi, nagu kuskil midagi põleks kogu aeg. hotell on okeido. ei midagi liiga fancyt, selline kergelt mingi kunsti ja disaini teemas. ja noh, siis oli kohe tulle. ehk et ülikiire tuur sellele hoonele, mis nad siin akadeemia tarbeks püsti pannud on ja siis poole sessiooni pealt sisse sellisesse värki, kus kõik ennast tutvustasid. või õigemini kõigiga tehti nagu intervjuud. kus küsiti elu ajukaid asju. nagu a la, et miks ma arvan, et eestis inimesed nii avatud on uutele asjadele ja hindavad nagu mingite välisartistide showsid nii palju. või et miks eestis üldises plaanis nii hea vibe on võrreldes naaberriikidega. ja et mis mu lemmikmäng on. jne jne. tuli välja, et siin on ka üks somm, kes on selline kergelt sürr tüüp. või noh, tundub nagu tore, aga ta on muusika suhtes nii teises teemas, et ma ei leidnud temaga peale esimeste viisakusväljendite eriti ühist keelt. toakaaslane on mul shveitslane, sisuliselt vist oma maa pealinna nr1 hiphopi dj.

a no ja siis oli pauk. ehk et ?uestlove sessioon. kus ta lihtsalt valas kõik nii hullu infoga üle, et mul oli juhe täiesti koos pärast seda. tüüp oli kogu aeg nii, et fuck is this being recorded? et umbes this is the first time i'm talking about this. ma kirjutan raudselt pikemalt ka sellest. paar liiga retsi stoorit oli. no ja see, et tüüp nimetab oma 3 lemmiktrummariks (või siis eeskujuks) mehed, kes pole tegelikult üldse trummarid. ja it makes perfect sense. no ja siis oli stuudiolaks, kus ta näitas trummidel nagu mingeid asju, millest ta rääkis. ja siis oli söök ja kluppi.

?uestlove mängis sellises kohas nagu the war room. suhteliselt selline basic koht - mingis mõttes nagu päris tõsine räpiurgas. soojendas üks osavõtjatest - üks lõuna-aafrika mc, kes oli üllatavalt hea. ja üks usa tüüp, kes mängis lihtsalt mpc-st mingi 40 mintsa oma biite. ja need olid ikka eriti eriti retsid. ja ?uestlove ise oli super üllatus. kut-l nagu rääkis, et ta on paar korda näinud tüüpi ja on suht selline lohakas teema olnud. aga täna oli eriti eriti kvaliteet. mängis mingit vanakooli breiksi alguses päris pikalt ja siis sitaks igast lugusid, mida sämplitud on hiphopis. ja lõpus mingid päris power setid järjest gangstarrilt, public enemylt, beastie boysilt, ice cube'ilt ja tribelt. elu hea oli. aga ma olen elu faking läbi omadega. täna oli korraks mingi selline tunne, et kukun laks kokku ära ka. ehk et nüüd siis magama. ma üritan need ?uestlove loengu mõtted kirja panna millalgi. ausõna.

WHITEY CAN SELL ON THE CORNERS OF FLATBUSH

telekas uudistes räägib et east flatbushis, mis on siit paarkümmend korda kiviga visata, lasti paar tundi tagasi üks 17-aastane poiss ja üks 21-aastane tüdruk maha. ehk et siis otsustasin hotelliõhtu, pizza ja vanni kasuks :)

JAMAICA, QUEENS

umm.. esimene tripi päev. pakkisin eile öösel veel mingi kella 4ni vist plaate ja värke kokku. ja panin kõik kodus leiduvad asjad helisema, mida vähegi üldse helisema panna sai. ja olin vaata et tund aega varem lennujaamas kohal. väike oht oli korraks, et ei saa üles hommikul, aga õnneks üks inimene ütles mulle iga kord kurja häälega "ei pane silmi kinni!", kui mul ähvardama hakkas :) no ja siis oli suhteliselt emotsioonitu lend prahasse, mis kestis vist kuskil 2 tundi ja noh, ma magasin põhimõtteliselt terve lennu. siis vedelesin 2 tundi lennujaamas seal ja siis seal new yorki lennule. turvakontrollis võeti välgumihkel ära. ja no ma ütlen ausalt, see konkreetne airbus, millega ma üle ookeani lendasin, on maailma kõige sitem lennuk nagu üldse vist. vähemalt mis mugavusse puutub. ma unustasin selle mudeli numbri ära. no see mingi tüüpiline, millega neid euroopa-usa lende tehakse. see boeingu analoog noh. igatahes. ma istusin ääres akna all, kus on kaks istet kõrvuti. aga nagu mitte akna ääres vaid selle teise pingi peal. ja no päris mugav on tõesti. jalgu sirutada ei saa. ja vahekäiku ei saa ka neid toppida. sest et pingil on nii ajukalt paigutatud käetugi, et ei saa lihtsalt keha nii keerata, et jalad vahekäiku panna. ja noh, ma nagu natuke üritasin ühte jalga vähemalt sinna panna ja siis magada. ja no päris õnnestuski. need mingid teenindusahvid sõitsid oma kärudega seal edasi-tagasi ja tihedalt mul üle varba ja lihtsalt laksti otsa ja umbes nii. väga ajukas. ja kõik rääkisid tsehhi keeles kogu aeg ka. ja sellise hääletooniga kogu aeg et ei saanudki aru kas vabandasid või nähvasid midagi. czech airlinesi lend oli noh. no ja siis oli new york. ja jfk. kus oli passikontrollis lihtsalt mingid kaks hullu hiinlast kes lihtsalt karjusid kogu aeg ja üritasid mingit korda luua, aga tegelikult ajasid nagu elu keeruliseks kõik asjad. a muidu oli kõik lihtne ja tore. kohver tuli kohe liinilt ja siis ootasin mingi 10 minutit plaadikohvrit. NATUKE jõudsin juba muretsema hakata noh :) aga sain kõik kätte ja oli kõik terveks ka jäänud. no ja siis trippisin natuke terminalide vahel ja üritasin välja mõelda, et mida ma tegema hakkan. no ja kuna selgus, et mul lend 7.15 hommikul ja check-in avaneb alles kell 5, siis mõtlesin et otsin mingi hotelli ööseks. veel natuke trippimist (ma räägin, et see üks kott oli ikka üleliigne. mul on vasaku käe peopesa lihtsalt nagu lõhki täiesti) ja leidsin telefoni, millega sai hotelli bookida. ja leidsin üles ka koha, kust tasuta shuttle sinna hotelli viis. no ja siis kirusin mingi 20 minutit seda shuttle'it oodates tsehhi turvatöötajaid ja mingil määral ka ennast, et ma seda välgumihklit kuhugi ära ei peitnud või midagi. juhe oli elu koos ja vägaväga oleks tahtnud suitsu teha. a noh, sellest paaritunnisest trippimisest oli nii palju abi, et sain nagu aru, mis süsteem jfk-s üldse on, sain teada seda kuhu ma hommikul minema pean, mida seal tegema, mis värk rongiga on jne jne. üks eriti sõbralik daam nagu rääkis kusjuures sellisest variandist ka tuleviku mõttes, et ma oleks saanud täna õhtul seattle'isse tegelikult juba lennata - et elektroonilisi pileteid saab nii ümber vahetada, et kui on nagu no-showsid või viimase hetke äraütlemisi või siis üldises plaanis vabu kohti lennule, siis maksad 25 taala mingit vahetamisfeed ja saad teisele lennule. et siis delta airlinesi teema. aga et see tänaõhtune oli täiesti läbimüüdud.

a et siis praegu vä. praegu olen otsapidi queensi jamaica linnaosas mingis best westerni holiday innis ja vaatan ny ja seattle mängu. kuidagi naljakas. et umbes täna olen new yorkis ja homme seattle'is ja noh, et just see mäng praegu tuleb. 4s veerand ja seattle juhib ühe punktiga. enne seda näitas new englandi mängu kusjuures. said kansas city käest kümnega sisse. nad mängivad ikka elu sitasti sel aastal. mis on nukker. a ja kusjuures vahepeal kui ma umbes niisama vedelesin siin, läks mäng lisaajale ja seattle võitis lõpus field goaliga.. new yorkil oli 2 korda võimalus võita, aga vanad lõid 2 fieldgoali mööda. ühe kusjuures vastu posti. ajukas. täiesti putsis hullud reklaamid on telekast siit. järjest nagu puhast kulda.

naljakas oli siia hotelli sõita. nagu mingid kohad olid lihtsalt kuidagi sellised hullud. umbes et linn on tuledes, eks. mingi 5 ajal tõmbas suht pimedaks. no ja ma olen suht äärelinnas, eksole. ja mingi selline veider tunne oli nagu auto aknast välja vaadates. umbes, et nagu TUNNED, et seal kuskil väljas siinsamas kuskil lähedal on midagi väga väga suurt. midagi nagu elust suuremat, midagi sellist tõeliselt müstiliselt SUURT. natuke nagu sellist hirmuäratavat. või aukartusttekitavat vä. aga ei oska nagu täpselt sellele näppu peale panna, et mis värk on. tunned kuidagi, et oled millelegi suurele lähedal. selline tunnen-ennast-eriti-väiksena teema. päris sürr kuidagi. ja mingi üldine feeling on euroopast ikka TÄIESTI teine kuidagi. ma üritan seda millalgi vast täpsemalt lahti seletada, mida ma silmas pean.

ja nüüd teen ühe suitsu äkki ja tellin pizzat vist. või siis hiinakat äkki. lend läheb hommikul 7.15 ja äkki peaks hoopis magama. tõnn soovitas, et oleksin võimalikult kaua üleval - et ajavahega tõmbaks nagu paremini paika. ma äkki lähen tripin ja üritan mingi kaubamaja leida, kust ma fotoka saaksin. ma lähen küsin alt algatuseks, et kas see on mingi okeido neiberhuud siin üldse :) et noh, see pole ka nagu lahe et oled new yorkis ja vaatad hotellis telekat vä :)

THIS MIGHT ACTUALLY WORK OUT.. AGAIN :)

Hey Janno,
I'm sorry to hear you missed the plane - but please don't worry, you won't miss much.
Sunday is only a short session, and the real action starts on Monday (think there's a ?uestlove party on Monday or Tuesday night). I hope you can get lots of sleep tonight, and on the plane, so you're ready to join the bashment when you arrive...
You know Kut-L (Erik), right? He's looking forward to seeing you, and so am I, and the rest of the team.
No troubles caused for anyone. Hope you have a good flight.

KELLEGI TEISE ELU

ausalt, noh. ma ei taha elu sees enam ühtegi "midagi sellist saab ainult minuga juhtuda"-stoorit kuulda. selles mõttes, et ükski nendest ei suuda nagu seda ületada, mis mul täna juhtus. fakin EBAREAALNE. täiesti. kuidas on võimalik, et sa jääd maha oma elu kõige tähtsamast lennust??

ma nutsin kusjuures täna. korra nagu väga tõsiselt. ja no mingi 3-4 korda oli veel selline, kus nagu ähvardas päris karmilt, aga kus sain nagu tagasi hoitud. ma ei mäleta ausalt, millal ma viimati nii nutnud oleks. nagu üldse ei tule ette kusjuures.

aga asjaolusid arvesse võttes on kõik vaata et täiesti okei. nii uskumatu kui see ka ei tundu. kui seda mitte arvestada, et ma olen ikka veel kergelt shokis või nii. mõte ei liigu eriti selgelt. pea on mingit paksu paska täis. lihtsalt estravelis oli üks tüdruk kes vist umbes hoidis mu enesetapukatse ära noh. ma olin vist päriselt ka kuidagi peast nii segi, et oleksin vist läinud koju portisheadi saatel veene lõikama vms. reaalselt ingel inimene oli ja kuidagi hoidis mul umbes käest kinni kui ma piltlikult reaalsest maailmast eemale hõljumas olin vist. ma pean mingi mental note'i siia endale tegema, et ma teda kuidagi meeles peaksin kunagi kuidagi. a no ühesõnaga, et see inimene lihtsalt otsis mingi parima võimaliku variandi, mis pole asjaolusid arvestades üldse halb. vahe lihtsalt selles, et täna pärastlõuna asemel jõuan ma seattle'isse esmaspäeva hommikul. kui üritus juba käib. mis on nagu vist mingis mõttes sitt. aga jällegi - arvestades seda, mis kala nagu oli - on see nagu rohkem kui hea variant. selles mõttes siis jah nagu täiuslik setting kukkus ära. täna on muideks ju shawn kempi sünnipäev. kui ma paar päeva tagasi seda teada sain, ei suutnud lihtsalt uskuda. us-ku-ma-tud kokkulangemised.

sinna kategooriasse kukub ka see vist, et ma 12 tunni pärast uuesti lennujaamas olen ja kõik ilmselt laheneb.

ONE MORE NIGHT

aga nii ongi noh. päris ajukas ja miljon asja tegemata. miljon sämplit arvutisse ümber võtmata. miljon lugu arvutisse ümber võtmata. miljon plaati kokku panemata. kõik asjad sisuliselt pakkimata. no aga ehk siis vast moskvas saab proovida natuke umbes, et mida ma mängiks seal võibolla. vist.

NO COMMENTS

I'M TÜRKISH

ja see tüüp paneb jumala hullu kusjuures praegu edasi msnis.

LÜTFEN RAHATSIZ ETMEY?N?Z says:
NE DED???N? AN-LA-MI-YO-RUUUUUUUUUM

veel meelelahutust: http://www.themitchellbrothers.co.uk/excusegame/site.php

BEAUTY SLEEP

no ma läksin eile kell 7 õhtul magama ja magasin hommikul 6ni. ärkasin korra üles ja puhkasin natuke magamisest. ja siis magasin edasi kolmveerand kaheksani.

STARSTRUCK

jeesus kristus. akadeemia 1. term algas nädala alguses, eksole. ja ma olen siin nagu natuke jälginud seda, mis seal veebilehel toimub (live raadio, veebikaamerad stuudiotes, daily diary ja pildid) ja no see on ikka rets. ma vaatasin eile, kuidas leon ware annab loengut ja mul läks ikka juhe täiesti kokku. nagu mingi RETS närv tuli lihtsalt sisse. see kõik on ju mingi 2 nädala pärast juba!!! ja noh, wajeed mängis samal õhtul klubis mingite tüüpidega plaate. ja see mees, kellega sa stuudios oled, on vitamin d!!! täiesti pottis. hullus..

www.redbullmusicacademy.com

PERSONAL RECREATION

kuna ma olen mingi ajuka haigusega kodus ja ma ei oska paigal olla midagi tegemata, mängisin we love katamari läbi ja tony hawk undergroundi mingi kohani, kust ma lihtsalt edasi ei saa ja samas mingit tõsisemat nagu teha ei jaksa ka, siis täitsin ühe oma väga vana lubaduse - kirjutasin commoni "be" arvustuse valmis. postin siia kõigepealt toore versiooni, loen millalgi uuesti üle, redigeerin vast pisut ja panen hiphop.ee-le ka.. pikema sissejuhatuseta, mu daamid ja härrased, lubage mul teile esitleda (trummipõrin..)..

Common ? Be [Geffen / GOOD] *****

Kas te teate seda tunnet, kui ei taha et miski lõppeks või läbi saaks? Nagu mõni selline hetk, milles sa võiksid lõpmatuseni viibida. See hetk, kui sa oled just tundnud ennast täiel jõul elamas ? kui kõik on hetkeks täiesti ideaalne? Kui tahaks korra kõik ümberringi seisma panna, et ikka kindel olla, et see kõik täpselt meelde jääks? Tasuta kaif, kas keegi mõistab? Ma mõtlen seda tunnet, mis tuleb murdsekund pärast seda kaifi. Seda, kui sa taipad, et see hetk läheb raudselt kohe varsti mööda.

Nagu mõni väga-väga hea film, mis on sind eriti mugavalt sohva sisse vajutanud või siis vastupidi pingest käetugede külge klammerduma pannud. Või mõni mäng, mida mängides ühel hetkel tunned, et lõpp hakkab nüüd vist kätte jõudma ja sa ei taha et see veel lõppeks. Ühest küljest sind huvitab see lõpplahendus - mängudega on natuke teistmoodi kui filmi või plaadiga. Mängude kulminatsioon ongi reeglina kõige lõppu jäetud. Teatud zhanrites eksisteerivad loomulikult erandid, aga ma ütlen nüüd praegu, et REEGLINA kasvab kvaliteetses mängus pinge ühtlaselt kuni lõpuni. Nii, et mängija pole enne rahul, kui saab puldi käest panna või siis käed hiirelt ja klaviatuurilt ära võtta, veidi tahapoole nõjatuda ja kas siis lõplikku lahendust, lõpukaadreid või -tiitreid vaadata. See on see ultimate goal, mille pärast suurem osa meist suuremat osa mängudest üldse mängivad. See on see, kust see lõplik rahulolu ikkagi tuleb. Ja samas on siin vastuolu - mida kaasakiskuvam mäng, seda suuremaks keerab lõpule lähenedes sisemine dilemma - sa tahad seda lõppu näha ja teada, mis juhtub, aga teisest küljest loodad, et mäng kestab siiski veel kauem. Et juhtub VEEL midagi enne, kui sa päris lõpuni jõuad. Et tuleks veel mingi stoori-twist, mis viskaks sellelt jube selgmini eristatavalt lõpusirgelt kõrvale. Filmidega on erinevalt. Ma vist julgen öelda, et suuremal osal filmidest on kulminatsioon kuskil enne lõppu. Hollywoodi standartides järgneb kulminatsioonile reeglina veel mingi "ja mis siis pärast edasi sai" värk ? selline pingelanguse teema, mis päris tihti on tegelikult oma olemuselt suht-koht mõttetu ning tundub kohati rohkem mingi ajuka pikenduse või venitamisena. See on see, kus sa oled juba ära ohanud, ennast toolis kohendanud ja vaatad kella. Common'i albumit kuulates ei vaadanud ma kordagi kella. Kella vaatasin ma siis, kui ma olin seda albumit 4 korda ühtegi lugu skippimata läbi kuulanud. Külmalt repeat'i peal. 5ndal korral panin ühe loo edasi. Mitte selle pärast, et see poleks tervikusse sobinud. Tervikusse ta sobis. Aga 5ndal kuulamisel kuulasin ma juba lugusid eraldi. Ja see oli uskumatu, et igas viimases loos oli midagi sellist, mis mind kulmu kergitama või muigama pani. Ja see on kuidagi irooniline, et see lugu, mis mulle albumi pealt kõige vähem meeldib.. jah, justnimelt - meeldib kõige vähem, mitte EI MEELDI. Irooniline on, et SEE lugu inspireeris mind seda arvustust kirjutama. Ja võrdlema seda plaati parimate filmide või mängudega maailmas. "Like a story that he don't want to end" ütleb Common albumi kuuenda raja esimese salmi viimase riimina.

Common on hip-hopis maha tallanud päris pika ja käänulise raja. Kasvades üles Chicagos, mis eelmise aastakümne vahetusel polnud just hip-hopi suhtes kõige viljakam piirkond, esines mees Common Sense'i nime all ning pälvis underground-publiku tähelepanu eelkõige oma riimikirjutamisoskusega. Noort andekat räpparit märkas ka tol ajal parim ja mõjuvõimsam hiphop-ajakiri The Source, kes hindas Common'it oma kurikuulsa Unsigned Hype "auhinnaga" (sama tiitli on võitnud oma karjääride alguses veel näiteks sellised nimed nagu Notorious B.I.G., DMX, 50 Cent ja Eminem). Common Sense'i nimi hakkas pisut rohkem inimeste kõrvades liikuma ja mees debüteeris 92. aastal singliga "Take it EZ", millele järgnes album "Can I Borrow a Dollar?". Samalt albumilt ilmus hiljem veel singel "Soul by the Pound", millest kujunes ka omamoodi undergroundi hitt. Tema järgmine, 94. aastal välja antud album "Resurrection" sai nii kriitikutelt kui ka kuulajatelt väga positiivset vastukaja ? ajal, mil kommertslik gangsta-räpp oli tervet maailma vallutamas, leidus Chicago linnast mees, kes hingas terve oma olemusega positiivsust, kirjutas intelligentseid ja huvitavaid riime ning räppis neid isikupärase flowga jazzi-hõnguliste biitide peale. Resurrectioni pealt selgelt kõige kuulsamat lugu "I Used to Love H.E.R." peavad paljud tänaseni Common'i kõige olulisemaks rajaks. Mõnda aega pärast Resurrection'it kaebas üks samanimeline ska bänd Common Sense'i kohtusse ja mees oli sunnitud oma artistinime vahetama. Common kaotas oma nimest Sense'i ära ja kolis Chicagost New York'i Brooklyn'i linnaossa. Ruthless Records liitus oma emafirma Relativity'iga ja Common andis välja oma kolmanda albumi "One Day It'll All Make Sense", kus tegid kaasa sellised prominentsed artistid nagu De La Soul, Q-Tip, Black Thought, Lauryn Hill ja Erykah Badu. Common oli saavutanud tõsiseltvõetava staatuse hip-hopis ning tema nime võis oluliselt tihedamalt näha ka teiste artistide plaatidel (kuulsamad tolle aja lood ilmselt Black Stari "Respiration" ja "Verbal Murder" Pete Rock'i Soul Survivori peal (Kas keegi sellest Willie Stargell'i teemast sai aru???)), millest tema edasise karjääri mõttes oli tol hetkel kõige olulisem vast The Roots'i MCA Records'i alt ilumunud "Things Fall Apart", kus Common riimis selgelt albumi parimate radade hulka kuuluva "Act Too.. The Love of My Life" peal. Varasemast koostööst Black Thoughtiga ja sõprusest ?uestlove'iga kasvasid välja head sidemed MCA Records'iga, kellega Common sõlmis plaadilepingu 1999. aastal. 2000. aasta esimeses pooles ilmus "Like Water For Chocolate", kus produktsiooni eest vastutasid end Soulquarians'iks nimetav muusikute tiim (James Poyser, ?uestlove, Jay Dee ja D'Angelo). 6th Sense ja The Light olid selged hitid selle albumi pealt, viimane neist kandideeris isegi Grammy'ile. Ja siis järgnes see vastuoluline "Electric Circus", mis tundus suuremale osale Commoni fännidest lihtsalt liiga sürr, et seda mõista. Kriitikud jagunesid umbes kolmeks ? üks osa rääkis sellest, kuidas "Like Water.." oli uskumatu plaat ja miks ta ei võinud sealt jätkata, kus ta pooleli jäi. Teine osa nimetas Common'it geeniuseks ja kuulutas, et tänapäeval peabki nii kreatiivne olema, et muidu-nii-hallist hip-hopi massist eristuda. Ja siis oli selline kolmas punt, kes suhtusid plaati umbes nii, et noh see on tore, aga see pole nagu päris minu teetass. Ei teagi kokkuvõttes, milline grupp võitis, küll aga tundus, et kõik fännid, kes Commoni loominguga enne "Electric Circus"-t kursis olid, moodustasid enamuse kas esimesest või kolmandast grupist. Mina näiteks jäin pigem sinna viimasesse. See album on huvitav, aga kui mõnda lugu mitte arvestada, siis ta pole nagu päris minu jaoks. Mida aga ei saa öelda selle plaadi kohta, mis kannab nime "BE".

Esimene lugu, mida ma Commoni uuest kraamist kuulsin, oli "The Corner". Sattusin suhteliselt juhuslikult samal päeval Stockholmi, kui see singel plaadipoodidesse jõudis. Olin umbes kuulnud või lugenud, et tüüp teeb uuel plaadil päris palju Kanye West'iga koostööd. Ja see The Corner tuli nagu kuidagi suhteliselt vaikselt välja, kui arvestada et hip-hopi mõttes on tegemist ikkagi kahe väga tõsiseltvõetava nime koostööga. Mingil määral polnud see singel või siis ka album minu jaoks tol hetkel midagi sellist, mida ma nagu VÄGA kannatamatult oodanud oleks. Selles mõttes, et sisuliselt kõikides intervjuudes rääkis Common, kuidas ta uuel plaadil tagasi oma juurte ja Resurrection'i soundi juurde tagasi läheb. Yeah, right. Selles mõttes, et neid räppareid, kes pärast mõne (või mitme) albumiga floppimist sama juttu räägivad, võiks ikka lõpmatuseni ette lugeda. Ja ausalt ei tule ühtegi nime meelde, kes oleks need sõnad ka ellu viinud. Commoni suust tundus juba see selles mõttes ebaloogilise väitena, et no kamoon ? sa teed koostööd Kanye Westiga, kõige populaarsema produtsendiga nagu ÜLDSE maailmas hetkel ? et mis mõttes me mingist Resurrectioni soundist räägime. Igatahes ? panin selle The Corner'i seal Rootsi plaadipoes mängijale ja kuulasin loo läbi. Ja siis tekkis väike naeratus näole küll. Ah et ta mõtles SELLES mõttes siis.. Pärast seda singlit muutus mu huvi ilmuva albumi vastu igatahes oluliselt suuremaks. Ja pettuma ei pidanud. "Be" on algusest lõpuni nii uskumatult kvaliteetne, et seda on raske sõnadesse panna. Kanye West teeb siis produtsendina pärast oma "College Dropout"-i raudselt parima töö. Avaloost "Be" alates (millele on muideks Paul Hunter elu laheda video teinud ja mis on kuidagipidi osa Jordan brandi uuest kampaaniast) on plaat nagu üks pikk lugu. Vahelduvate helistike, harmooniate, meloodiate, rütmide, tempode, tekstide ja teemadega. Kui üldse midagi esile tõsta, siis kõrgemad hetked on lisaks eelpool mainitud "The Corner"-ile ja "Be"-le veel suurepärane singlilugu "Go!", austusavaldus kodulinnale Chicagole ? "Chi-City" ("I wonder if these wack n***as realize they wack and they the reason that my people say they tired of rap..") ja täiesti uskumatult hea "They Say", kus Kanye West pritsib ühe oma parimatest salmidest ("My best friends worry bout me cause they know when you famous and you have made cash, the media aims at us and you be up so high, if you ever fall off, it feels like a plane crash..") ja Common võtab viimase salmi viimase kahe riimiga kokku kõikide kriitikute spekuleerimise teemal kuidas kooselu Erykah Badu'ga teda muutis või kuidas ta üldises mõttes muutunud on ("They say my life is comparable to Christ's ? the way I sacrificed and resurrected, twice. They say the crochet pants and the sweater was wack, seen "the corner", now they say "that n***a's back.."). Terve album on täis järjekindlalt häid riime, mõnes loos löövad lihtsalt mõned punchline'id siin-seal esile ("they say "life is a game", so I play hard ? writing for my life cause I'm scared of a day job").. Minu jaoks selgelt tegemist aasta albumiga, silmapilkse klassikuga ja vist ka Commoni parima albumiga? Lüüriliselt vähemalt raudselt. Kuna aga Soulquariansi sound on üldises plaanis see, mis mul südame kõige kiiremini põksuma paneb, siis ei julge ma praegu öelda, et "Be" "Like Water for Chocolate"-i ületaks. Küsige uuesti mingi.. 10 aasta pärast näiteks? Mis puudutab nüüd seda lugu albumil, mis minu arust kuidagi vale tundus ? Jay Dee produtseeritud "Love Is.." ? siis ta kõlab lihtsalt kuidagi üleliigselt midagi.. sentimentaalselt äkki? Väga emotsionaalsete või nagu tõsiselt sügavalt hingest tehtud lugudega on alati nii, et kui need nagu õnnestuvad, siis need on reeglina ka kõige paremad lood albumil. "Armastuslauludega" on üldises mõttes alati keeruline ? nendes lugudes on see piir ikka väga õhuke, mida ületades lugu kiirelt kas ebameeldivalt läägeks, võltsiks või imalaks läheb.. "Love Is" on natuke kuidagi selles suunas. Albumi terviku mõttes pole see rada samas isegi mitte nagu tilk tõrva meepotis või midagi taolist. Midagi ei ole tegelikult nagu konkreetselt valesti. See ei ole kindlasti mitte halb lugu, lihtsalt ta kuidagi ei klapi ülejäänud plaadiga.. Vähemalt minu jaoks on see kuidagi nii. Samas, kui seda lugu seal albumil ei oleks, poleks ma ka vist seda arvustust kirjutanud. Midagi pidi jääma kripeldama.

Okei, pean tunnistama, et ma poleks seda arvustust vast valmis kirjutanud ka siis, kui Alicia Keys oma MTV Unplugged plaadi pealt "uue" singlina poleks seda (Unbreakable peaks olema pealkiri, eks?) lugu välja lasknud, mis põhineb ühel vägaväga tuntud sämplil, mida on omakorda hip-hopis siis lugematuid kordi juba kasutatud. Okei, mulle tegelikult meeldib see Alicia lugu väga ja tema HÄÄL on tema generatsioonist vist ainus, kes suudab mulle pisarad silma tuua (We got to live out our dreams like the people on TV, mõistate??). Ja noh, ma lihtsalt ei suutnud meelde tuletada, et kus ma seda sämplit hiphopis esimest korda kuulsin. Ja tuhnisin natuke plaatides ja noh ? see ta siis oligi, eksole. "Can I Borrow a Dollar?"-i avalugu. Aastast 1992. Nähes Commonit sellel samal MTV Unplugged üritusel koos Alicia Keys'iga laval ? lepime kokku, et Alicia on siiski täielik A-listi superstaar ja ma ei räägi ainult rnb-st või nu-soulist ja MTV Unplugged on midagi sellist, mida palutakse ikka ainult väga väga väga tähtsaid muusikuid tegema ? tegi minul olemise kuidagi seest soojaks. Ühest küljest tuli seal lava peal ring kuidagi eriti hästi täis. Alicia kõige uuema singli esmaesitlus, mis kõlab sisuliselt nagu Commoni esimese albumi esimene lugu ja nad mõlemad on ühel õhtul samal laval ka. Umbes ainult see oli puudu, et Common oleks selle loo peale riimi ka veel tõmmanud. Või see oleks vast overkill olnud ka. Minul oli igatahes siiralt hea meel Commonit seal laval lõpus jämmimas näha ("I've had love for the culture since the days of Adidas and hip-hop posters.." ja siis see "now we black stars, gift from god, they said we must be crazy, now they sayin common, nas & jay-z"). Kui keegi üldse väärib sellist staatust, mille poole mees teel on, siis see ongi Common. Ja noh, see MTV õhtu Aliciaga oli ideaalne hetk. Ma ei tea palju inimesi selle connection'i veel ära tabasid, või kui paljudel selle üle hea meel oli, a minu jaoks oli see üks eriti spets hetk. Umbes selline, mida loodad igavesti kestvat.

NEXT GEN

http://www.eurogamer.net/article.php?article_id=61477

tore. eurogamer teatab, et see BBC uudis oli ikkagi ainult spekulatsioon. päris julge spekulatsioon selles suhtes. mul tekkis esimese hooga lugedes kohe see kahtlus, et kuidas nii suurest uudisest ainult mingi üks sait räägib. et selline nätakas oleks ilmselt ikka iga viimase mängusaidi esilehe uudis. aga et siis spekulatsioon. no ma spekuleerin nagu kah, et ilmselt ei kiirusta sony just üleliia ps3 poodidesse pushimisega. neil on psp-ga praegu piisavalt huvitav ja eeldusel, et ps2-le tehakse enne jõule (või siis vahetult pärast xbox360 launchi) ikkagi price drop (huvitav kas $129 või $99 siis? $99 oleks elu rets) või siis vähemalt mingi tõsine mängu-bundle (samas ei tule mulle pähe ühtegi VÄGA suurt mängu (mis bundle'iks sobiks), mis nüüd enne jõule tulema peaks).. eeldusel, et xboxi hind algab mingi $300 kandist, siis ma kujutan ette, et odavam ps2 müüks ikka maru hästi. ja ilmselt nad natuke vaatavad, kuidas xboxil läheb ja võimalik, et ootavad ja vaatavad ära ka sellised esimesed vead või probleemid nii üldise promo, tarnimise, müügikampaania kui ka toote enda poolelt. ja loogiline launch oleks äkki 2006 sügisel näiteks..

a noh, eks see ole kahe otsaga. ma eile mängisin sims2-te, shadow of the colossust ja we love katamarit ps2 peal ja fakk- tekkis nagu see mõte, et see ps2 pole ikka absoluutselt vananenud või kuidagi ajast maha jäänud või aegunud või misiganes see õige sõna nüüd oleks. ma näen teda oma funktsiooni täitmas veel pikka pikka aega. eriti nagu eestis. kus mingis mõttes on suuremal osal inimestest ikkagi suhteliselt piiratud võimalused mingi sellise meelelahutuse peale ulmesummasid kulutada. plasma? hd-tv? 7.1 surround? ja ma ei räägi isegi mängude hindadest. ma võin saada nagu uusi reliisse hinnas ca 500-600 eeku, aga suurem osa inimestest peaks nende eest nagu idee järgi poes 995 maksma. mis on nagu natuke persest. isegi kui ps2 hind oleks mingi 1200-1600 krooni vahemikus, on tonn ühe mängu eest palju maksta. ma mõtlen nüüd päris tõsiselt, kui palju neid mänge on, mis reaalselt seda raha väärt on.. eks erinevatele inimestele tähendavad need numbrid erinevaid asju, eksole. aga viimase aasta jooksul on tonni väärt olnud vast küll ainult.. hmm.. no san andreas raudselt. god of war. gran turismo 4. spiderman2. jak3 kindlasti. fahrenheit. arvutile vast star wars kotor2. swat4 ja battlefield2. rohkem ei tule pähe. põhimõtteliselt saaks vast aasta peale mingi 12 mängu kokku. ehk et iga kuu tonn mingi mängu peale. olenevalt tempost, võtab ühe mängu läbimine kuskil kuu ilmselt. mõne mängid nädalaga läbi. mõnel on replay value nagu suht igavene (gt4, sims2, swat4 ja bf2 näiteks siis). ja noh, nagu ma ütlesin - igaüks väärtustab oma moodi neid asju enivei. mõnele inimesele ei mahu lihtsalt pähe, miks ma mingile jaapani plaadipoele ligi 700 eeku doomsday singli eest maksin ja pärast seda ülimalt rahul olin. ja noh, ei saa ja ei peagi mahtuma tegelt. isegi sellisel juhul, kui ma ütlen, et teine hind, millega seda saanud oleks, oli mingi 90 taala..

mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda kindlam tundub, et ma ostan usast psp ja liberty storiesi sinna peale.. ps3-ga võib oodata kuni mingi 2007 alguseni äkki.. vähemalt nii kaua, kui ps2 peale nii häid asju nagu see we love katamari või siis shadow of the colossus tehakse, pole kuhugi kiiret.

ja siis veel - rhcp bassimehe flea korvpalli-blog on üks psühhedeelsemaid kirjutisi korvpalli teemal, mida ma viimasel ajal lugenud olen :)

CONSTRUCTIVE CRITISISM

jamiroquai virtual insanity
mingil põhjusel jääb mulje, et ta ei tunne ennast mugavalt
mingi veider kauboiteema
white people get down
enamus publikus on valged ju. misasja.
eriti veider teema
jazzy jeffi asemel on ka mingi suva kliff

a mulle see lugu ikkagi vist natuke meeldib. umbes nagu aeglane headsprung. a video on imelik.

ÜKS IDEE PÄEVAS

tänase päeva idee on, et nahui need microsofti lambad võiksid juba msnile selle jubina külge panna, et kui sul mingi kontakt on offlines, siis sa saad talle mingi kuradi linnukese juurde panna, et alert me when this contact comes online või midagi taolist. või siis võiks olla midagi a la millal viimati online oli või kurat ma ka ei tea. hellalt ebamugav on, kui nagu mingit inimest tahaks natuke kätte saada ja helistada ei saa näiteks. no ja mul on see maha krutitud, et ta näitaks kõikide inimeste sissesignimist, sest see on saatanast esiteks. teiseks on see hellalt ebamugav kui sa a la kuskil koosolekul oma arvutist seinale mingit powerpointi näitad ja kuhugi alla nurka ilmub midagi stiilis kõikide türade ema või lendmunn või lendoravate nussija has signed in või midagi taolist. no ja kolmandaks on mul nagu piisavalt palju kontakte msnis, et nagu kogu aeg virvendaks midagi seal paremal nurgas ja ilgelt on surfimist, kui otsid mingit inimest - et kas ta on parasjagu online või mitte. a ja siis on eksju see, et sa nagu üritad jälgida, et kas mingi inimene on msni tulnud või mitte. ja siis seal on see catch veel, et see inimene võibolla on vahepeal nime vahetanud või midagi. no ja hui on ju kõikide inimeste need päris aadressid meeles. ehk et osadega saab seda rakendada, et sa ei hakka teda mingi ajuka msni nime järgi otsima vaid paned nagu send message to contact ja kirjutad ta e-maili aadressi sinna. no aga on pisut ebareaalne, et sul mingi 400 inimese meiliaadressid kõik kogu aeg meeles on. no mingi paarsada äkki on, aga need inimesed, kellega sa praktiliselt ei suhtle ja keda on haruharva aga väga pakiliste asjadega vaja tülitada näiteks. kunagi, kui ma oma esimese mobiili sain, siis võisin peast ette lugeda kõikide inimeste telefoninumbrid. nagu kõik, kes mul telefonis olid. sinna maani välja, kus sim-kaart täis sai. tol ajal mahtus sinna vähem ka. mingi 129 oli piir vist. või oli 150? tol ajal helistasin kogu aeg nii, et valisin numbri, mitte ei otsinud nime telefoniraamatust. sest nii oli kiirem, noh. nüüd on vastupidi kogu aeg. ma võiksin võibolla mingi paarikümnele inimesele äkki helistada nii, et valiks numbri, mitte nime. ah persse, ma ei tahtnud üldse teemast kõrvale kalduda. ühesõnaga selline featuur oleks msnis hellalt abiks.

mingi hetk keegi soovitas, et keera selline asi peale, et ei näita inimeste naljanimesid vaid ainult meiliaadresse. seda saab kusjuures teha. mul oli täiesti üllatus. a noh, see on teistpidi sitt. sest mingitel inimestel on nii sürrid aadressid, et ei hauka kah nagu lahti, et kes on kes. hearmenow.