AMONGST A TRUCKLOAD OF TALENT, YOUR APPLICATION STOOD OUT
umm, see ei ole isegi mitte nagu lotovõit. see on nagu täiesti täiesti täiesti ebareaalne. lühidalt - seattle, here i come. pikemalt kunagi hiljem.
umm, see ei ole isegi mitte nagu lotovõit. see on nagu täiesti täiesti täiesti ebareaalne. lühidalt - seattle, here i come. pikemalt kunagi hiljem.
ei vaadanud nädalavahetusel ühtegi filmi vaid jõin reede õhtust kuni pühapäeva kella 3ni päeval
eile mängisin natuke midnight clubi ja seda psychonautsi. esimene on selline nats ajukas need for speed undergroundi kloon, ainult nagu hulka arcade'im. selline, et pidurinuppu nagu eriti ei vajuta üldse terve mängu ajal. ja teine on selline seiklusvärk, mis tundus päris lahe. mingi nädala pärast peaks mu battlefield2 kah kohale jõudma. siis ilmselt mõneks nädalaks jälle unetuid öid. eilse unetu öö kõrvale vaatasin näiteks 2010 - the year we made contact'i sinna maani, kus see bowman ilmub sinna laeva ja muutub järjest nagu mingiks vanameheks ja nooreks ja mingiks õuduseks. üäh. karmilt creepy shit. ja see pole tegelikult nagu sinna minu ulme kategooriasse. mulle ei meeldi väga need filmid (ja raamatud), kus jäetakse nagu liiga palju su fantaasia jaoks. umbes, et nagu jäetakse liiga palju küsimusi vastamata. või mingeid selliseid lahtiseid otsi. mitte, et mulle meeldiks selline ulme, kus nagu kõik asjad ära vastatakse. et what is science without fiction, eksju. scifis on nagu see õige tasakaal maru oluline. no ja 2010 on ikka väga rajult sinna "leiuta ise" kategooriasse. täna öösel ilmselt earth vs the flying saucers. ja homme ilmselt üks mu vist kõikide aegade lemmikuid - the day the earth stood still. või äkki peaks vana war of the worldsi korra üle vaatama? polegi jõudnud seda uut veel vaadata. kuskil liikus juba juttu, et halb pidi olema. ei tahaks uskuda?
ma tegin god of wari eile lõpuni. see on parim pleikari mäng, mida ma sel aastal mänginud olen.
hästi veider lugu. eile hommikul oli mingi selline väga sürr kogemus. ma vist elus umbes teist korda kartsin oma elu pärast päris päris tõsiselt. esimest korda oli siis, kui ma lapsest peast oleks ükskord peaaegu ära uppunud. ja nüüd oli teine kord. tõusin hommikul vaikselt üles ja läksin vannituppa. ja siis lõi nagu eriti hapuks kuidagi äkki. nii hapuks, et ei oska isegi seletada. umbes kõik hakkas ümber keerlema, nagu hakkaks ära minestama. ja siis kadusid jalad alt ära. ja võib-olla olekski parem olnud, kui oleks nagu ära minestanud või midagi. sest see minut seal põrandal oli umbes viimase 10 aasta kõige pikem minut. nagu hing kinni, mingi külm higi, liigutada ei suuda, hullus ja paanika.. mingi täiesti seletamatu õudus.