ma lubasin kirjutada camp lo-st ja ma kirjutan kah. kohe. sest muidu mul läheb meelest ära ja siis keegi ütleb jälle, et kuule sa lubad kogu aeg muidu mingeid asju ja üldse ei tee. reeglina need inimesed tõlgendavad mu juttu valesti - kui ma ütlen, et ma võib-olla teen midagi või et mõtlen asja peale või et vaatan, kuidas jõuab jne, siis ma pole midagi reaalselt lubanud tegelikult. no aga seda camp lo asja ma peaaegu ikkagi lubasin.
no ja sellega siis värk nii, et kui võtta ette mingid sellised kergelt eilse päeva hiphop-staarid.. või noh. tegelikult isegi mitte ainult eilse päeva staarid. hea näide oleks lugematu arv selliseid artiste, kes on mingi elu hea debüüdi teinud (kas siis mõne (või ühe ja väga tugeva) albumi või mingi elusuper singli näol) ja siis on sinna järgnenud järjest hapumad albumid, mis lähevad kuidagi järjest vähem inimestele korda ja lõpuks pannakse üldse pillid kotti või minnakse laiali. ja lõpuks ei pane keegi nagu tähelegi, kui mõni selline bänd uue albumiga välja tuleb. te teadsite, et arrested development andis eelmise aasta lõpus uue albumi välja vä? erinevate näidetena võiks siin tuua näiteks nasi, commoni, mobb deepi, ice cube'i, jeru, slum village, cypress hilli, onyxi või noh wu-tang clani vast veel.. ja kindlasti siis ka camp lo. jah, justnimelt nagu ERINEVATE näidetena. erinevad selles mõttes, et taustad on erinevad - slum village on näiteks lihtsalt ajast ees olnud oma albumitega, nas mingil määral ka. noh, oleme ausad - sellele nastradamuse plaadile pole ikka eriti mingit vabandust või kui on, siis ma pole seda veel avastanud. no ja jeru, common ja cypress näiteks ilmutasid ikka rohkem kui ühe hea plaadi. aga ühesõnaga - mis ma öelda tahan. reeglina on selliste artistide või bändidega lugu järgmine, et kui tüübid mingit uut albumit välja andma hakkavad (pärast n+1 sitta plaati), siis räägitakse et nüüd minnakse tagasi juurte juurde ja selle õige OMA soundi juurde tagasi. kõik intervjuud on täis erinevaid klisheesid, kuidas viiakse värk vanakooli, pöördutakse tagasi õige boom-bap soundi juurde, antakse inimestele seda mida nad ootavad jne jne jne.. no ja reeglina on siis nii, et kui album välja tuleb, siis hui on lõhnagi sellest, millest räägiti. no vot. camp lo-ga on lugu selline, et pärast suurepärast debüüti avaldas plaadifirma meestele päris tugevat survet, et follow-up album peaks olema lihtsakoelisem ja tugevama kommerts-apiiliga. sest esimese albumi feedback oli natuke selline, et kõik kõlab küll super hästi, aga suurem osa kuulajatest ei saanud aru, millest tüübid räägivad. ja noh, inimesed ju kardavad neid asju, millest nad aru ei saa. või tunnevad mingit ebamugavust. või mõned isegi viha. no igatahes, asi lõppes sellega, et tüübid tegid sellise plaadi, mida nad ise nagu väga ei fiilinud üldse. osaliselt selle pärast, et nad olid noored ja üsna värskelt jala ukse vahele saanud tüübid ja osaliselt selle pärast, et plaadifirma esindajad ja nende oma mänekas maalisid neile päris ilusa pildi sellest, kui väga kuulsaks ja rikkaks sellise plaagi tegemine neid teha võiks. lihtsustatud tekstid, veidike rohkem raadio ja klubide peale mõeldes klopsitud biidid ja nii see läks. ja kokkuvõttes bänd sellest midagi ei võitnud. pigem nagu kaotas tegelikult - vanad fännid krimpsutasid nägusid ja küsisid, et mis kuradi pask see nüüd on ja potensiaalsetest uutest kuulajatest läks see kah kuidagi mööda. sest samaaegselt oli tegelikult turul veel miljon sarnast projekti ja kohati olid nende taga kas suuremad nimed või suuremad promoeelarved ja camp lo albumist vaadati lihtsalt mööda. erinevalt mitmetest teistest tüüpidest, kes tol ajal sama rada läksid, olid suede ja cheeba aga rohkem kui teadlikud faktist, et nende kraam imes. tagantjärgi räägivad nad sellest kui albumist, kus oli paar okeid träkki, aga kokkuvõttes oli see ikka faking kräpp. ja see on nende enda suust pärit, kusjuures. no ja selles mõttes, kui tüübid siin olid, siis sai ikka räägitud sellest, et millega nad muidu üldse tegelevad praegu. ja siis sealt tuli seda sama "me töötame uue albumi kallal. meil on paar träkki lindistatud. me läheme tagasi selle soundi juurde, mis meil esimese plaadi peal oli". no ja mulle tundus see jutt sel hetkel hästi sellise justnimelt JUTUNA. isegi pärast seda, kui tüübid olid teise albumi stoori rääkinud ja lõpetanud sellega, et "kõik ütlesid, et meie uus sound sakkis ja me ise teadsime seda. ja meilt justkui oodataks seda esimese albumi soundi ja seda plaanime ka teha". ja isegi pärast technitian'i biitide kuulmist ei tundunud see jutt veel nagu veenev. sest seda juttu on nagu varem rääkinud ka miljon muud bändi. no ja nüüd siis.
villa records. 2005. camp lo. gotcha. produtsendiks keegi jocko. kui esimesest biidist ei pruugi veel midagi arvata, siis suede'i esimese riimiga ja on kõik selge. fakk, need tüübid MÕTLESIDKI seda, mida nad rääkisid! nagu konkreetselt. see on nagu TÄPSELT uptown saturday night'i vibe. väikese aasta 2005 twistiga. ja kõik on ühtäkki nagu selge ja loogiline. see on nagu õige tee, mida mööda minna. kanye west näitas väga ilmekalt, et tegelikult laiutas keset kogu musamaastikku juba mõnda aega tühi koht. "the fans want the feeling of a tribe called quest". tõeline hip-hop, sellise piisavalt pehme kommerts-twistiga, et suudaks üle kanduda ka massi. ja mitte nagu lõpuni välja, jäädes ikkagi ehedaks hip-hopiks. reaalseks. tõeliseks. selliseks, mille kohta ei sobiks justkui vihjata, et see liiga pop on. ja sellel samal levelil seisab praegu camp lo oma uue singliga. kui keegi üldse usa golden era staaridest vääriks sellist feimi, nagu kanyel praegu, on see just kindlasti camp lo. sest nad on tõesti kogu maailma pasa spektrist läbi käinud. nagu täiesti uskumatutest värkidest. ja nad on kokkuvõttes jäänud iseendaks. jalgadega maa küljes seisvateks jumala tavalisteks inimesteks, kes elavad kõige tavalisema inimese elu ja üritavad päevast päeva lihtsalt toime tulla. HAKKAMA SAADA.
ja noh, see singel on super. luchini hõnguga. ma ei suuda albumit ära oodata.
põhimõtteliselt võiks kogu seda eelpool olnud juttu rääkida ka commoni albumi kohta. aga seal on veel mõned olulised asjad juures. ja sellest ma räägin mõni teine kord. lühidalt lihtsalt - ma olen mingi nädal aega seda albumit kuulanud ja see läheb iga korraga paremaks.
liisi blogist inspireerituna googlismi huumorit:
quest is free
quest is now one of nasa?s most popular web sites
quest is a real
quest is the damage being done to individuals and families by internet
quest is an experiential ceremony to mark
quest is helping me have solid ways of bringing the sacred consistently back into my life
quest is up
quest is a must
quest is located in the heart of the warehouse district in downtown minneapolis
quest is designed for high school history teachers and students who want to uncover the reasons the atomic bomb was used on japan and how it affected people
quest is the brand new action/arcade/adventure game for the macintosh computer
quest is no workshop or seminar
quest is the epic saga of four unlikely heroes
quest is going on
quest is dedicated to bringing nasa people and science to classrooms through the internet
quest is to keep traveling through the mind to the ultimate goal
quest is back?
quest is at it again 28 april 2002
quest is now available at the jackson state university libraries
quest is planned for 2003
quest is where you will find the answers
quest is a database
quest is to save memories
quest is to improve the quality of human life by enabling people to do more
quest is probably the best
quest is complete
quest is to stay no
quest is on for more national glory
quest is always open to barter
quest is different for me
quest is on hold
quest is dead?
quest is a powerful