SEE YOU IN HEAVEN IF YOU MAKE THE LIST

käisin kahel päeval järjest kontserdil.

kusjuures naljakas sõna on eesti keeles kontsert. umbes nagu kassett. või siis aitäh. või koraal.

just selle viimase sõnaga seostub mulle mingi umbmäärane mälestus kuskilt põhi- ja keskkooli aegadest, kus erinevates ainetundides kurjustasid õpetajad väga valjult, kui keegi oli sõna kontsert valesti käänanud. käänanud. jälle üks naljakas eestikeelne sõna muidugi. igatahes.. umbmäärane on see mälestus selle pärast, et ma ei mäleta enam väga selgelt, millised õpetajad ja kus tundides seda kõige rohkem räägiti. küll aga mäletan jube selgelt seda, kuidas rõhutati, et eriti just meie koolis ei tohiks sellise asjaga eksida. aga kunagi nagu ei selgitatud veenvalt, miks seda sõna JUST NII käänatakse. või üldsegi, et kuidas siis ikka täpselt. alati oli see, et mingil juhul on nõrk d ja teisel juhul jälle tugev t. kontserdi ja kontserti. ja oi kui palju segadust. no ja see oli siis millalgi eelmisel aastal vist, kui ma vist kirjutasin öösel mingit joga arvutis ja sattusin vestlema ühe daamiga, kes nagu sama rezhiimi all koolis käis. ja siis (ma tõesti ei mäleta enam miks) läks jutt mingil põhjusel selle sama kontserdi teema peale ja tshikk ütles midagi stiilis "ma ei saa aru, miks nad ei võinud lastele lihtsalt öelda, et seda käänatakse sama moodi, nagu sõna tort?". ja mul oli nii, et fak, nagu JAAA. selle asemel, et taguda lastele ajudesse "jätke meelde - kuulad kontserti, aga käid kontserdil", oleks võinud öelda, et igakord, kui kahtlete, mõelge sõnale tort. mingil seletamatul põhjusel on see sõna lihtsalt kuidagi iseenesestmõistetavam. ja selle kasutamine lausetes kuidagi instinktiivsem. ei tea miks, kusjuures. mitte et seal erilist vahet oleks.

aga et siis. esmaspäev. avastasin, et mu pda-l on midagi viga. akust kaob võluväel vool ja arvutiga ei taha syncida. olen paar korda mõelnud, et võiks tagasi "päris" märkmikule tagasi vahetada. samas olen ma nats liiga gadget-freak, et ma suudaksin sellest jubinast loobuda. mu pabermärkmikutest saavad tavaliselt pastakaga väga kirjuks soditud mõistmatud ars nova stiilis teosed, kust on pärast paarinädalast kasutamist lihtsalt väga raske midagi välja lugeda. rääkimata mõistmisest. mille peale jäin praegu mõtlema, et huvitav, kas ma olen kuidagi organiseerimata inimene? mingite asjade suhtes olen ma nagu jube konkreetne, korrektne, korralik ja nõudlik. ja siis mingite asjade suhtes jälle pole. ja siis on need kolmandad asjad, mille suhtes ma vahepeal olen ja siis unustan mingi paar kuud järjest olla. nojah. ja selliste asjade vastu ei aita ka märkmik. olgu ta paberist või mingil ulmetehnoloogial põhinev mikrokiip. mõnikord tunnen, et olen sündinud mingi 50 aastat liiga vara. asjad, mida hädasti praegu vaja oleks, on selle aja pärast raudselt tehnoloogiliselt võimalikud. võib-olla on juba praegu, aga mitte sellisel tasemel, nagu vaja oleks. äää.. et siis.. ah jaa. esmaspäev. esmaspäeval oli saade. ja seda kasutan ma ettekäändena, et uuest muusikast rääkida. ei, ma pole veel game'i albumit kuulnud. jah, ma tean, et Pizzo andis hiphopsite'i reviews sellele 5 punni hindeks. ei, ma pole seda hiphopsite'i arvustust lugenud. ausalt öeldes ma pole ühtegi arvustust lugenud selle plaadi kohta. ma saan albumi vist teisipäeval ja enne seda ei kavatse ma ka netist mingeid snippeteid kuulama minna. üldjuhul üritan ma selliste väga haibitud asjade puhul kuidagi võimalikult eelarvamusteta asjaga tutvuda. esiteks kujuneb nii vast enda arvamus kõige objektiivsemja teiseks on siis parem võimalus asjas mitte pettuda. ma teen siin võib-olla ka erandeid, on artiste, kelle poolt välja antava kraami vastu tunnen ma kohati isegi ebatervet huvi ja neelan iga kuhugi lekkinud informatsiooni, või veel parem - materjali, nagu ajudeta idioot. aga neid artiste pole päris kindlasti palju. ja kindlasti oleks kohatu neid põhivoolus ujuvate a-listi nimedega üldse võrrelda. aga et siis.. ma tahtsin hoopis rääkida kahest plaadist, millest üht on hiphopsite arvustustes pidanud kolme ja teist nelja punkti vääriliseks. olen neid autos umbes viimased 2-3 nädalat sisuliselt kordamööda kuulanud ja need on siis uus ludacris ja uus xzibit. mõlema kohta kirjutan tiba pikema arvustuse (ausõna!)ja seega väga pikalt ei räägigi. mõlemad plaadid üllatasid. xzibit natuke rohkem kui ludacris. ludacrisi sound on minu arust jätkuvalt samas teemas, mis enne, küll on lüüriliselt plaat kuidagi hoopis teisel tasemel, kui näiteks eelmine. ja ludacris pole lüüriliselt tegelikult kunagi nagu nõrkju olnud. "red light district"-i peal on mees kuidagi küpsem. kuidagi täiskasvanum. kõikide naljade, karakterite ja hulluste tasakaaluks tundub igas loos olevat mingi selline vaatenurk või attitude, mida varem justkui olnud poleks. isegi mingites nendes klubilugudes. võib-olla ma kujutan seda ka ette. ma ei tea. kuulake keegi ja öelge, kas te ei taju seda. ja siis xzibit onpraegu jätkuvalt mul kõrvades kummitamas ja ma mõtlen, et kas see on tõesti nii kõva plaat või on mul midagi viga. alustades sellest, et ma kuulasin seda muthafucka-t nagu nüüd esimest korda korralikult autos ja avastasin, et see kõik meenutab nagu eriti imelikult palju kedagi, keda ma üheks parimaks emceeks pean - nimelt nasi. ja et kuidas küll? kui võtta just see muthafucka esimene salm - no nagu kuulake! nagu flow, nagu riimiehitus, rõhuasetus, hingamiskohad, nagu isegi sõnad ja väljendid - kujutage xzibiti asemel nasi häält. märkate sarnasust? ehmatasin ära ja hakkasin tervet plaati selle kõrvaga kuulama. ja JAH - on lood,kus see sarnasus on veelgi selgem. no näiteks see cold world või siis see über über ÜBER hea plaadi viimane lugu "back 2 the way it was". no see on nagu nii NAS. ärge lugege sõnu, kuulake neid lugusid. miks ma sellest nii suure numbri teen? võib-olla selle pärast, et (ollwa selle peale päris palju mõelnud kusjuures) ma ei oska konkreetselt ÜHTEGI räpparit maailmas nimetada, kes nasi kuidagi kasvõi meenutaks. või noh, okei neid, kes kohati meenutavad, või kes on tüübilt stiili bite'inud, neid vast oskaks. küll aga ei oska ühtegi öelda, kelle stiili võiks nasi omaga võrrelda. no ja nüüd on siis mingi xzibit. avastan ühel ilusal päeval, et tüüp, kellel on mingi 4 (või äkki on isegi 5? mul on igatahes 4) albumit tehtud, kõlab nagu nas. no see ei ole loogiline. ma pole veel selleni jõudnud, et eelmised albumid uuesti üle kuulata. kas ma olen tõesti sellest mööda vaadanud? kas ma pole seda tähele pannud? pole eriti loogiline. aga jah, ma kuulan need albumid uuesti üle. vähemalt selle eelmise. üks asi aga küll, mis siin albumil kuidagi teistmoodi tundub - varem on xzibitit üritatud alati sellise lääneranniku stiilis produktsiooni peale panna. noh, sellised hästi täis lood - sündid, stringid, pikad bassid jne jne.. ja äkki on nii, et kogu lüüriline pool on just selle pärast jäänud kuidagi tahaplaanile? uue plaadi biidid on enamuses suhteliselt lihtsakoelised ja suht liigendatud - enamik selliste toksivate bassikäikude ja trummidega. ja just nendes lugudes tuleb see vokaal kuidagi paremini esile -kasvõi see esiksingel hey now või toosama muthafucka oleks ühed parimatest näidetest. ja kui tagasi mõelda, siis x oli just selle sama asja pärast nii kõva hitt - tal oli piisavalt tühi biit.

käisin pärast saadet veel sõbra uut korterit vaatamas. kaubamaja kõrval, mingi 60+ ruutu, saun ja jutut. jube mõnus. umbes täpselt selline, nagu ma ise tahaks. lohutan ennast mõttega, et tal pole rõdu ja et ma vast ei suudaks nii palju maksta ka, kui ta maksab. üllatuslikult leidsin täna ise mingi 2-3 kuulutust, mida võiks nats lähemalt uurida. more on this as the story develops.

teisipäevast ma ei mäleta just kuigi palju. vedelesin hommikul vist kodus ja mängisin gamecube'i peal nba courtside'i. see mäng on paras porno tegelikult ja ma mängin teda kergelt piinaga pooleks puhtalt selle pärast, et ma tahan aru saada, kuidas seal võimalik kogu aeg võita oleks. kõikide teiste pallimängudega olen selle nagu kiiremini avastanud ja see tekitab minus mingit kerget trotsi. varem või hiljem juhtub see nagunii. kõik on aja küsimus. paper marios jõudsin kolmandasse chapterisse. ma ei oska praegu muud öelda, kui et see on üks PIKK mäng.

kolmapäeval käisin remi kontserdil. kui see inimene, tänu kellele ma piletid sain, mingil müstilisel põhjusel seda siin lugema satub, siis ma olen tegelikult palju rohkem tänulik, kui sa arvata võid. see tähendas nagu PALJU. väga palju. huvitav on see, et siis kui remi kontsert välja kuulutati, olin ma täiesti kindel, et see on üks nendest üritustest, kuhu ma võin pileti osta, kui see kasvõi eriti kallis oleks. no aga lõpuks kujunes natuke nii välja, et vist ikkagi ei olnudki nii. selles mõttes, et kui sa maksad korraga kaelast ära mingit jama, paned raha kõrvale, et mingi äriga algust teha, üritad endale uut kodu leida ja liigud samaaegselt veel uude töökohta, kus miski pole tegelikult esimese hooga garanteeritud.. noh jah. you get my drift. rem oli võimas. umbes selline, nagu ma olen ette kujutanud. võibolla isegi natuke rokkivam. üldist kontserdimeeleolu rikkusid vähemalt minu jaoks natuke kes-teab-mis-nahui-asja-pärast kohale tulnud lambad, kellele pakkusid bändist ilmselgelt rohkem pinget tuttavad inimesed, kes kohale tulnud on. bändist nad ju kedagi ei tundnud ja siis on vaja faking niheleda ja ringi vahtida, et äkki kuskil on mõned tuttavad või midagi. või mine sa tea - äkki mõni fotograaf. või whatever. mu möla pole võibolla ka väga õigustatud, lihtsalt kammib, et vähe sellest, et klubid sellistest inimestest pakatavad, neid leidub ka rokk-kontserdil (õigekiri!), kus pilet maksab mingi 7 sotti. no mida fakki? nagu et umbes lähed kohale selle pärast, et äkki näed mingeid tuttavaid ja need vaatavad, et kõva laks, sa pole ka paljuks pidanud mingi poolteist kilo välja käia, et koos naisega kontserdile minna? no vittu, keda see huvitab? keegi võiks väljamõelda mingi koha või klubi, kus kõik maksaks mingi 4 korda rohkem, kui mujal. õlu oleks mingi 150 eeku näiteks. ja siis kõik need värdjad võiksid iga päev seal käia ja kokteiliklaasi tähtsa näoga käes hoida. ja programm oleks mingi elu pohui, a la võiks olla reklaam et mingi jube eksklusiivne värk, et kuulsad inimesed ja fashion tv ja modellid ja superdivad. a et meil on mingi selline klubi juba ju? järelikult ei ole - ma pole muidugi seal käinud ka nüüd pärast seda taasavamist. võib-olla selle pärast, et mul on mingi eelarvamus. aga võib-olla selle pärast, et seal pole nagu midagi sellist toimunud, mida ma oleks näha või kuulda tahtnud. väärtustad mingeid teistsuguseid asju lihtsalt. vahel on maru raske mõista inimesi, kes lähevad iga nädalavahetus välja, kuulevad neid samu 90-ndate raadiohitte ja karjuvad mingi depeche mode'i või a-ha loo peale, et jess jess - täna mängitakse jälle seda lugu. kas need inimesed elavad lihtsalt mingites "paremates aegades"? kas need lood toovad neile mingeid mälestusi ilusast noorusajast? keegi kuskil just arutas midagi teemal, et 10 aasta pärast pole meil tänasest päevast mitte munnigi meenutada, sest praegu on kõigil käed tööd täis minevikus elamisega. aga jah.. et siis mul on ikka rõvedalt hea meel, kui ma aeg-ajalt selliste inimestega kokku juhtun või rääkima satun, kes on muusikaüritusele tulnud väga konkreetselt ja eelkõige muusika pärast.

aga et siis kontsert? suuremalt jaolt selline hästi südamlik. hea südamlik rokk. alustasid get up'iga, siis oli üks umbes samas teemas rokkivam lugu ja siis esimene tiba rahulikum lugu (võis olla electrolite, aga ma võin eksida ka) tõmbas katuse sõitma. stipe vahetas enne seda lugu mikrit ja kui ta nagu suu lahti tegi, oli korras ka. nagu üldises remi imagos on stipe reeglina kuidagi selline habras või nõrk. aga see hääl. see hääl oli selgelt midagi muud. ma võrdleks chuck d-ga, aga see oleks kuidagi kohatu. stipe'i hääles oli mingi samasugune power. samasugune, aga kuidagi teist moodi. kuidagi spetsilt. no aga. et siis mul tõmbas see lugu juba mingi värina sisse ja ma mõtlesin tol hetkel, et nad teevad raudselt a la strange currencies'i või everybody hurts'i või siis viimase variandina lõpus man on the mooni ja ma hakkan lapse kombel täie pasaga pisaraid valama. aga ei teinud nagu. everybody hurts tuli ühel hetkel küll, aga ma olin kuidagi üllatavalt rahulik. võib-olla selle pärast, et see oli vist esimenelugu, mille algusnootide peale rahvas reageeris. ja võibolla mulle ainult tundus, aga ikkagi - mulle tundus, et bänd tegi seda kuidagi kergelt väsinult. või tüdinenult. mitte stipe. aga just nagu bänd. igatahes. kontsert oli suht puhas kvaliteet algusest lõpuni, kui mitte arvestada seda, et tüüpidel läks üks lugu vasakule. et nagu alustasid ja stipe umbes hakkas laulma mingis x helistikus ja siis oli umbes nii, et hold up hold up, we gonna try this song one more time. sorry. see pidi remi kontsertidel nagu eriti-eriti haruldane olema, et midagi valesti läheb. igatahes. lisalood olid toores kvaliteet - what's the frequency, kenneth? (mille ajal ma võitlesin päris karmilt pisaratega juba), drive, the great beyond ja siis loomulikult - man on the moon. no ja ma ei hakanudki nutma. osaliselt selle pärast, et see oli üks nendest lugudest, mille refrääni ajal rahvas saalis hüppas. ja ma ei tea noh. it just didn't seem right.

a ja siis täna käisin rockcafes eddie hendersonil. sellest on nagu palju räägitud, et mõnikord on mees ainult nimi või aura. seekord polnud nagu kuidagi kumbagi. ta võib olla legendaarne, suurepärane muusik, väga hea songwriter, super bändimees.. aga sooloartistina? ma ei tea. midagi oli nagu puudu. ei löönud kuidagi millegagi. kuidagi kergelt isikupäratu või selline mittemidagiütlev. üllatavalt, ausalt öeldes. külm oli ka. et kuidagi selline ebamugav olla kõigele lisaks. aga koht oli huvitav. kui seal soojem ja rohkem pehmet istumist oleks, võiks elu hullu mingit soulikontserti seal teha..

reedel tartusse klubitallinnasse mängima. tulge ka, kui muud teha pole või kui ei viitsi prives tonytouchi nägemiseks trügida. ärge valesti aru saage muidugi - tony on rets ja mul on endal räigelt kahju näiteks, et ma seda näha ei saa. soovitan. aga mul on mingi selline imelik eelaimdus, et tartus tuleb hea pidu. ma ei tea isegi miks nii. vahel on, noh.

ALL THE COMMOTION BECOMES FLOATIN EMOTIONS

kõik on tegelikult okei. lihtsalt aasta esimesed nädalad (ja eelmise aasta kaks viimast päeva!!) on liiga sürrid olnud. nii palju väga häid ja väga halbu asju on korraga juhtunud, et ma ei teagi, kuidas ennast hetkel tunda. hästi palju on positiivset ja hästi palju negatiivset. ja kõige rohkem on vist mingeid selliseid asju, mis selgelt tähendavad palju, aga sa ei oska nendesse lihtsalt kuidagi suhtuda.

olen viimased 2 nädalat endale uut kodu otsinud ja lõpetasin hetk tagasi viimaste kuulutuste vaatamise. ja ma pole leidnud konkreetselt mitte midagi. nagu 3 kõige mõistlikumat pakkumist on hetkel üks korter ühes uues majas pirital, üks eriti shikk 2-toaline rõdu ja saunaga uuekoolikas viimsis ja üks majas, mis ehitatakse valmis vist 2006. aasta kevadeks. ja need loomulikult kõik müügikorterid. olin tegelikult viimased poolteist kuud lootused suhteliselt kõrgel hoidnud, et kose kolib oma appartmentist välja ja ma saan sinna üüri peale. aga vist ikkagi mitte. ja nüüd on siis kuidagi nii, et polegi midagi sellist leidnud, mis korraga meeldiks ja millele ka hammas peale hakkaks.

a, töökohta vahetan kusjuures. see on üks suurematest paukudest, mis eelmise aastanumbri sees veel tulla jõudis. tahaks väga loota, et kõik läheb hästi ja saan seal ennast tõestatud. kui ei midagi muud, siis vähemalt iseendale. et ma pole sellest maailmast kaugele jäänud. et ma suudan. endiselt.

igast mänge olen viimasel ajal sitaks mänginud. suures osas selle pärast, et oli vaja kiiresti arvustusi kirjutada ja ma polnud vist mingi kuu aega ühtegi uut mängu vaadanud. san andreast pole lõpuni jõudnud teha. tundub samas, et lõpp on vist nüüd lähedal lõpuks. prince of persiat vaatasin, jak3-e, uut pirates!-i ja seda uut vampire'i teemat. jak3-e ja vampire'i olen natuke nagu mängima nüüd jäänud ka. jak3 on ilmselt üks lahedamaid platformereid, mis üldse kunagi ps2 peale tehtud on ja see uus vampire meenutab vähemalt kaudselt seda esimest, mida kunagi kõvasti ragistatud sai. loomulikult olen seda kõike päris kõvasti une arvelt teinud ja nüüd täna näiteks ongi kergelt tunda, et füüsis ei pea vist jälle väga vastu. aga mängimine on midagi sellist, ilma milleta ei kujutaks ma oma mingit nädalat näiteks väga ette. ühest küljest tõmbab see mul näiteks täiega pea tühjaks. mingid tüübid joovad ennast nädalavahetusel täiesti priketiks või tõmbavad ennast täie pasaga kivisse, käivad seenel etc etc.. ma eelistan iga kell mingi ajuka mängu mängimist. no vaadake - ühe mängu mängimine näiteks nõuab inimeselt kõvasti rohkem sebimist, kui ühe filmi vaatamine või ühe plaadi kuulamine. samas, kõike seda pead sa armastama. sa pead filme armastama - selleks, et neid vaadata. sa pead muusikat armastama, et seda kuulata. sa pead mänge ikka tõeliselt armastama, et neid mängida. sest see kõik võtab tegelikult su aega. ja aega poleks justnagu mõtet kulutada, kui sa seda tegevust, millega oma aega kulutad, tõeliselt ei armata. ja sellest valikust võtab kõige rohkem aega vast justnimelt mängimine - sest muusika või filmi kõrvale võid ka midagi muud teha. kindlasti peavad mänge ja mängimist armastama ka mängu tegijad - nagu muusikud muusikat, selle kuulamist ja tegemist. see võiks vast väljenduda selles, et mäng armastab ka mängijat. kindlasti vähemalt peaks. nagu film filmihuvilist või muusika melomaani. kui mäng vihkaks mängijat, kes üritab mängu armastada, oleks see kuidagi irooniline. ja see ütleb mängude loomu kohta tegelikult midagi. vähemalt sama, mida võiks öelda ühe tüdruku kohta, kellega ma kunagi räigelt käima tahtsin hakata. a mul on lihtsalt loomuses ka, et kui ma millessegi juba armun, siis ikka täie pasaga.

mult on küsitud, millal ma räppima hakkan. millal ma albumi välja annan. millal ma mingeid biite teen. see on tegelikult jube lihtne. ma ei oskagi võib-olla oma tutvusringkonnast ühtegi inimest nimetada, kes muusikat nii kuulaks, nagu mina seda teen. analüüsiks. muusikat. sõnu. kooskõla. mõtteid. ideede võimendamist. ma ei saa sinna midagi parata. ma olen vist alati nii muusikat kuulanud. ma ei tea miks. võib-olla selle pärast, et ma tahan asjadest aru saada. ma üritan alati mõista, mida muusik või autor on üritanud sellega öelda. mida ta mõelnud on. võib-olla selle pärast, et mulle lihtsalt meeldib asju analüüsida. ja võib-olla selle pärast, et lahe on lihtsate asjade kohta süviti mingeid ajukaid asju teada. no igatahes. vähe sellest, et mulle meeldib muusikat analüüsida, teades et mu oskused muusikat legoklotside moodi lahti võtta on keskmise inimese omast kõrgemad, meeldib mulle ilmselgelt muusikat täie pasaga kritiseerida. ja kui ma sean kõrged standardid minu jaoks täiesti võõraste inimeste muusika osas, siis mõelge ise, kuidas ma oma loomingusse suhtun. ja see on tegelikult vastus kõigile sellistele küsimustele. aeg pole tegelikult küsimus. loomulikult, kui ma saaksin endale lubada seda, et vedeleksin ööd ja päevad kodus, sööks, magaks ja räpiks siis, kui midagi pähe tuleb. siis vast lihtsalt toore harjutamise ja praktika käigus jõuaks VÕIB-OLLA mingi sellise tasemeni, millega ise rahule jääks. mul on lihtsalt iga looga peas mingi selline ettekujutus, kuidas see olema peaks. muusika puhul on isegi lihtsam. probleemid stiilis "ma tahaks, et see noot siin bassikäigus oleks nagu pikalt kumisema tõmmatud ja need kaks järgmist sellised kiired riffid ja siin võiks need viiulid tiba intensiivsemalt mängida" saab ühte või teist moodi ikka kuidagi lahendatud. tänapäeva tehnika juures pole miski võimatu, eksole. enamvähem nii, et kuidagi rahuldaks ikka saab. räppimisega on teistmoodi. seal on see probleem, et lisaks miljonile konkreetselt hääle kõlaga seotud asjale on seal veel flow ja kõne stiili teema, rääkimata siis sõnadest. mul on nagu see värk, et nii kaua, kui ma ei tunne et mul on mingi 15 lugu, kus kõik on täiesti paigas ja ma igaühes neist nagu ütlen ka midagi, ei ole mõtet ka mingit plaati teha. ja et kas ma olen rahul nende asjadega, mis on kuhugi arvutist kaugemale jõudnud? vist küll. sisuliselt on kõik suht pohuilt tehtud olnud. aga pohuilt tegemine ei tähenda minu jaoks seda, et ei võiks asju hingest teha. ma olen vähemalt midagi öelda üritanud. üks mõte, üks punchline, üks rida või kasvõi üks faking sõna, mis inimesele, kes seda kuulab, meelde jääb. that's it. sellest piisab mingite featuringide puhul. aga oma kraami puhul peaks nagu midagi enamat olema.

siis on küsitud, mida sellelt aastalt oodata võib. mis mingeid projekte plaanis. jeru the damaja toon aprillis eestisse. kahe uue ürituse mõtted on veel üleval. mõlemad peaksid märtsist alustama. mõlemad kohtades, kus varem pole mingit hiphopiga seonduvat teemat väga nagu tehtud. a jah, võib juhtuda et annan sel aastal oma esimese miksteibi kah välja. aga üldsegi mitte sellise, nagu esimese hooga plaanis oli. asjad on kuidagi nii kaugele jõudnud, et mulle hakkab iga kuu mingi 60-80 sellist plaati laekuma, mis kuhugi a la mtv-sse jõuavad nii umbes poole aasta pärast. et sellised rõhuga värskel eksklusiivsodil miksteibid vast siis. aga midagi ei luba praegu rohkem.

ja siis on veel igasuguseid erinevaid asju küsitud, mille peale olen vastanud, et ma ei jõua ka igale poole ju. mitte, et mulle meeldiks asjadesse nii suhtuda. või et ma reeglina suhtuks asjadesse nii. lihtsalt kõigel on piirid. ja kusjuures! vanemaks saamisel oskan ma vast just selle oskuse või võime arenemist kõige selgemalt näha. minu jaoks on see oskus piire tunnetada ja rahulikult võtta, kui miski sinu haardest way kaugemale jääb. ja siis sisendan alati endale, et tänaval jalutades möödub minust paremalt ja vasakult miljon inimest, kes ei suudaks mu ketsides 10-t meetritki käia. vähemalt mulle meeldib nii mõelda.

ei ole asju mida olen tahtnud, aga pole saanud
on vaid need, mille nimel pole piisavalt pingutanud..