FAK JEE

http://212.2.162.45/news/story.asp?j=119145266&p=yy9y4597z&n=119146026

ja see on nüüd sürr: artikkel

kui mehed eelmisel aastal kempi ei võtnud ja see aasta võtavad rodmani, siis ma ei oska nuggetsist küll väga midagi arvata :(

WWWHHHHHHAATTTT???

minuga juhtus eile öösel nii kummaline asi, et ma avastasin neid esimest kahte sõna kirjutades (minuga ja juhtus), et ma ei oskagi sellest rääkida.

homme proovin uuesti.

SYNTHESIS

artikkel

ma rääkisin kunagi suvel sellest, et carteri treidimine oleks vist teema. mulle eriti meeldib selle stoori lõpus muidugi see new yorki vihje. nagu ma juba ka tookord kirjutasin, oleks see nii carterile kui ka knicksile elu võimalus rong rööbastele tagasi tõmmata. murelikuks teeb muidugi see, et knicksil pole vist väga kedagi vastu anda. toronto pole vist nii loll ka, et houstonit (ja tema 100mil lepingut) endale tahaks. stay tuned :)

küll aga kirjutasin siia hoopis selle pärast, et eile jalkat vaadates ja täna seda artiklit lugedes tekkis selline paralleel - ronaldo on nagu jalgpalli kanye west. selline noor, andekas ja kuidagi mingis mõistes hirmuäratavalt võimas. ja samas selline rõve ülbe värdjas.

et siis sellisel juhul oleks vince carter vist korvpalli kanye west.

HOLY F*CK, BATMAN

W BOOM BOOM BEAT, BABY!
how u like it, daddy (would ya do it from the front???)
how u like it, daddy (would ya take it from the back???)

juhtus järgmine asi sarjast "asjad, mis minuga kunagi ei juhtu". mulle hakkas lil jon-i stuff meeldima. vähemalt ciara "goodies", mida ma tegelt suht algusest peale fiilisin ja nüüd siis see petey pablo "freek-a-leek" ka. sürr. väga sürr. ma mäletan, et kui ma seda petey pablot esimest korda kuulsin (dj rob-i saatest energy fm-ist mingi kuradi pool aastat tagasi vist vä?), siis ma vahetasin poole loo pealt kanalit, sest see suvalise minoori heliredeli esimese kolme noodi peal "ekslev" sünt ja mingi mittemidagiütlev biit tekitas täiega tülpimust. umbes nii, et kurat kas see lil jon nagu vorbib lihtsalt järjest samade pillidega mingeid lugusid? et umbes muudab kuskil mingi noodi ära või veel parem - muudab nootide järjekorda (elu kaval vä)? aga tõnni eesti visiit, mingite usheri ja ludacrisi intervjuude nägemine ja palju muud igast stuffi on mind nagu mingis mõttes seda sodi mõistma pannud. see on lihtsalt peomuss. straight out. ja tegelikult päris pull selline.YAY-YUHHHH!

a selle kõige esimese lause peale rääkis kõrvits täna mingi sellise huumori, et kuskil oli mingi sketsh olnud stiilis, et miks (kurat mis asi see on eesti keeles - orphans - orvud vä?) orvudel ei meeldi toores seks. et jama pidi selles olema, et mehed karjuvad nagu seksi ajal who's your daddy kogu aeg ja see ajab orvudel nagu juhtme täiega kokku. mõistlik huumor.

footlockeris on mingi suvelõpu/sügisealguse sale. jube halb raisk, vaatasin natuke ja panin tasa ja targu kiirelt selle lehe kinni. kuna ma enne nba hooaja algust ei osta ühtegi paari jalanõusid (that's a promise), siis lubasin endale ainult natuke fantaseerimist teemal, et kui ma usas elaksin, huvitav kuhu ma kõik oma plaadid ja ketsid ära paneks. ühest küljest on ikka nii, et jumal tänatud, et mingeid asju on eestis keeruline või raske või kallis saada. teisest küljest on samas jälle nii, et kui ma usas oleks, siis ma ostaks mingi 20-30 paari ketse ja 4-5 paari bootse ühe hooaja jooksul. päris õudne. raudselt oleks footlockeri/footactioni võtmeklient :)

I APPRECIATE THAT, HOMEBOY

ei ma ei saa lihtsalt. umbes sama, mis oli mingil hetkel 90ndate alguses see pornohauss ja miami hardbass (küsige kose käest, kas see on hea muss või jaa). outhere brothers, k7, tag team ja miljon muud asja. see petey pablo ja lil joni lugu on täpselt see kõik, lihtsalt uues kuues.

no kuulake neid sõnu noh :)

a ja üks viimase aja raudselt parimaid huumoreid on selle loo lõpus:

now I got to give a shout out to seagram's gin
cause I drink it, and they payin for it

braavo, raisk.

JUST GIVE ME 10 MINUTES

kurat, ma olen jälle haige. sürr on see, et kunagi oli haige olla jumala okei. vahel oli isegi nagu hea, sest ei pidanud kooli minema või said natuke nagu puhkust lubada. said kodus teha mingeid asju, mida muidu ei teinud. ma suudan üksikud korrad elust meelde tuletada, kus ma oleks nagu VASTIKULT haige olnud. et oleks kodus põdenud ja valudes või midagi taolist. et kogu see haiguseprotsess oleks pikk ja piinarikas olnud. võib-olla on mul muidugi lihtsalt sitt mälu. aga mõte on tegelikult selles, et viimastel aastatel on see kõik kuidagi sürrimaks läinud. mingi 17 või 18-aastaselt olid mingid külmetushaigused ja gripp täiesti pohui - tegin ikka täie rauaga kõiki asju, mis tegemist vajasid. gripiga läksin tavaliselt trenni ja higistasin endast hambad ristis selle pasa välja.

nüüd on umbes nii, et mingi suvaline nohu või köha võtab pildi täiega eest ära ja kisub voodisse pikali. mul on nohu nagunii selline, mis kestab terve külma hooaja - lihtsalt aeg-ajalt läheb tõsisemaks ja vahepeal tõmbab tiba tagasi. praegu on näiteks mingi selline kergelt bronhiiti meenutav värk - palavik, nohu-köha, nõrkus ja mingi kurguvalu teema. ja suht raske on ennast üldse midagi tegema sundida. aga teha on vaja palju. raadios on mingid muutused, moskva ürituse peab käima saama, retsept on viimases astmes enne poodi jõudmist, korter oleks vaja leida.. ja peale kõige muu algas kool. rets on, küllaltki rets. ja ega mind ei näeks ega kuuleks selliste asjade pärast kurtmas, kui ma haige poleks. see pask muudab lihtsalt keha nõrgaks. ja sinna otsa ka vaimu. ma vihkan haigusi just selle pärast, et need teevad su nõrgaks. mõttetult nõrgaks. ja vittu, ma olen täna mingi 7 tabletti vist ära söönud. ebameeldiv. palli ei suuda kah vist täna vaatama minna, peab telekast tsekkima..

a pealkiri? ma kunagi rääkisin siin sellest, et joe buddeni albumil on suht üks kuulatav lugu. see sama ongi. 10 minutes. just give me 10 minutes, i just need 10 minutes alone. to not deal with a thing, to not answer my phone..

MÖÖDA ASTMEID, MILLEL NAGIN SOUNDTRACKIKS

keith oli jube hea. väga-väga hea. ilgelt kahju kõigist, kes oleks võinud tulla, aga ei tulnud. neid oli tegelikult päris palju..

toe tagi plaat on väga rets. rääkisin kunagi väga ammu sellest, kui olin ainult paari lugu kuulnud, aga tervikuna on ka see ketas ikka väga kõva. esitluskontserdid olid ka väga vinged - yardis olid tüübid nagu mingid rokkstaarid, selline väga raju andmine oli bändiga. samas, hollywoodis oli jälle selline tõsine hip-hopi live. see, kui henry lõpus silmad kinni "noad ja kahvlid" refrääni laulis, võttis nats pisara silma ka. rets. väga rets.

a, keegi korterit ei üüri vä? kuskil suht kesklinnas või lähedal. hädasti oleks vaja.

a ja jälle huvitavaid uudised ka - LINK.