ONE BIG TRIP (DAY ONE)
.."a ei kell 7 on liiga hilja, me peame mingi 7 ajal juba kaunases olema. tule tänase lennukiga". no problemo. bookisin pileti ja tõmbasin tööpäeva kiirelt kokku. tänan siiamaani oma ettenägelikku vaistu, et pileti ENNE koju asjade järele minemist lennujaamast välja ostsin. üks tshikk tegeles mingi paksu vene härraga, kellel läks pileti vormistamisega ligi pool tundi aega (true! no lie!) ja teine tshikk, kes idee järgi pidi tööd tegema, oli "make-it-look-as-if-you're-busy"-tehnika endale pea-aegu täiuslikkuseni selgeks teinud. selle poole tunni jooksul, mil ma närviliselt estonianairi leti ees ringe tegin, suutis ta kogu aeg telefoni õla peal hoida ja samal ajal arvutis midagi vaadata ja trükkida. märkuseks siis siia see, et tehnika omandamisel oli õpiku viimane peatükk vist lugemata jäänud, sest kui ta juba 10 minutit ühtegi sõna telefoni ei öelnud, läks asi kergelt kahtlaseks. aga lõpuks sain oma pileti ja jooksin koju. rikaste ja ilusate rush hour. selle all pean ma siis silmas inimesi, kes kuskil veerand viis juba kontorist koju libisema hakkavad ("mul on üks kliendikohtumine", "pean kooli minema" jne - teate küll). jõudsin umbes 25 minutiga koju ja viskasin ühe koti hooga mingeid hädavajalikke riideid täis. siis plaadid. kirusin ennast, et seda eelmisel päeval teinud polnud, sest mõtlesin, et vahelduseks tõesti VALIN hoolikalt, mida kohvrisse topin. aga ei - kohver ja kott kiirelt täis ja kaalule. 21,3 ja 14,5. ei vea kuidagi välja. üks suur kott jäi kõrvale, sorteerisin mingi 20-30 plaati veel vähemaks ja toppisin õlakoti triiki. 19,7 ja 9,8. fuck it. eks ma siis maksan ülekilode eest. aeg tagus täiega kuklasse ja enne kui jõudsin aru saada, oli lennu väljumiseni jäänud 45 minti (mis idee järgi viimane check-in'i aeg) ja ma olin järvevana real rush hour'i ummikus. see ülemiste keskuse teema on kusjuures need ummikud seal kõvasti rajumaks ajanud. pool tundi enne lennu väljumist helistasin lennujaama ja panin kõik oma telefonisarmi skillid mängu. ja seekord see õnneks töötas. 8 minuti pärast olin business class'i check-in'is, üks kena daam oli juba mu check ini arvutis ära teinud, registreeris mu kohvri ja soovitas 4. värava poole joosta. juhtisin oma paanikaga vist tähelepanu olulistelt asjadelt kõrvale - igatahes keegi ei vaadanud viltu sellele, et võtsin lennukisse kaasa 2 suurt kotti, mis kaalusid kokku lubatust kindlasti vähemalt poole rohkem. jõudsin veel kiirelt back2back 2 suitsu kopsu neelata ja oligi aeg peale minna. vaatasin rahvahulka, kes boardingut ootasid, tegin kiired arvutused ja jõudsin tulemusele, et kui ma lõpupoole peale lähen, siis peaksin üksiku koha saama (peokorraldajate anne, eksole). aga õige hetke valikuga kiirustasin ikkagi nii umbes 3 inimese võrra. ehk siis istusin eel-eelviimases reas kahekesi kolme pingi peal. ma tõesti ei tea, mis värk estonian air'il stjuardessidega on. kui lauraga saksas käisime, siis olid ka mingid elu koledad inimesed. seekord oli üks väga kole ja teine mitte nii väga kole. sain teada ka, et vilniuse lennul ei saa alkoholi (fuckin koid) ja et kuigi sa oled mitmeid kordi elus juba avastanud, et seda väikest kohvikoore pakki tasub lennukis alati ettevaatlikult avada, ei tunne mu hajameelsus mingeid piire. muidu oli lend tore ja rahulik. sain lõpuks mahti viimane slam läbi vaadata. kaks asja jäid väga eredalt meelde - üks oli mõte, et kui washington ja chicago aasta lõpus jordani'i särgi retire'ivad (ma ei tea, kuidas isegi eesti keeles seda öelda), siis miks mitte retire'ida terved klubid koos sellega :) üks hea mõttevälgatus oli veel et, kas pole mitte veider, et kobe võib sügisel colorado osariiki sattuda kahel väga erineval põhjusel? lahtiseletatult siis on kobe see kohtucase colorado osariigis ja kui ta süüdi mõistetakse, siis läheb ta ilmselt colorado's kuhugi vangi. teine variant on see, et kobe on viimase paari kuu jooksul läbi meedia mõista andnud, et ta ei kavatse järgmisel hooajal lakersis enam mängida. ja ainsad klubid, kellel salary cap'i all tema jaoks ruumi oleks, on järgmise hooaja alguses ilmselt denver ja phoenix. kobe kohta oli veel mingi elu hea huumor - usas on korvpallikaardid ju kõva teema. vingematel kaartidel on riidetükid mängijate vormidest, tükk mõne mänguhalli põrandast vms.. ja et siis slam'is oli selline küsimus tõstatatud, et kui selle kobe poolt väidetavalt vägistatud tshiki kleit kohtuekspertiisi läbinud on, et kas see lõigatakse tükkideks ja pannakse järgmise hooaja kaartidele..
ma kaldun jälle teemast kõrvale, nagu tavaliselt. igatahes..
enne maandumist öeldi, et vilniuses on 15 kraadi sooja. kell oli mingi 7 õhtul. lovely.. esimese asjana - tallinna lennujaam on vilniuse omaga võrreldes väga euroopa. mamania oli sõnumi saatnud, et ta on soundcheckis ja jääb nats hiljaks. vaatasin korra lennujaamas vasakule ja paremale ja läksin välja trepi peale suitsu tegema. mingil hetkel tuli üks tumedanahaline tshikk vene keeles suitsu küsima. no problem. aga 10 minuti pärast tuli ta uuesti ja seekord raha küsima. bussipileti jaoks oma jutu järgi. kuna mul kohalikku peenikest raha ei olnud, siis üritasin talle käte abil selgeks teha, et ei oska aidata. tshikk pomises midagi arusaamatut ja haihtus kuhugi ära. hetk pärast seda tuli mingi lennujaama tüüp minu juurde ja küsis, et kas see tüdruk üritas sulle narkootikume müüa. jube imelik. ma ütlesin, et ei üritanud nagu eriti. pärisin selle peale, et kas see on nagu pealinna lennujaama eesuste juures tavaline. ta ütles, et jah, siin ikka liiguvad need igasugused diilerid. siis väike paus ja siis maagiline sõna - "gypsy". noogutasin pead, nagu mõistaksin. mees päris veel, et kas ma olen esimest korda vilniuses. ütlesin et olen varem kah paar korda läbi sõitnud. "be careful at night..". ah soo. üht-äkki tundsin, et mamania võiks juba tulla :)
õnneks tuli kah varsti. rääkis, et nad olid g&g-ga kuskil pool tundi soundchecki ootanud. no problem. ei olnud ju midagi sellist kah, et ma oleks kuhugi ilgelt kiirustanud või midagi.. igatahes, esimese hooga viidi mind kuhugi suurde hoonesse, kus oli ööklubi, igasuguseid baare, vist veel ujula ja kesteabmisveel. alumisel korrusel oli mingi sports bar, mis pidi olema marcilionise baar. välisseinal oli terve hunnik igasuguste meeste mängusärke (autogrammidega, loomulikult) ja ketse. bird, magic, mullin, kobe & shaq.. ja siis jordani kõrval kullamäe kalevi särk. well wicked. ma võtsin koha kohe omaks. sees oli veel parem. umbes selline 300 inimest mahutav mitmetasandiline baar, kus kõik kohad olid ekraane täis, kust siis näidati kõikvõimalikke spordikanaleid. välja minnes avastasin teiselt seinalt veel gretzky rangersi särgi. nice.
pärast käisime veel galaxy'is, kus oli mingi noortefestivali raames terve hunnik bände. g&g tegi täispika kontserdi ja õhtu lõpetas üks väga-väga vinge 9-liikmeline disco-soul-funk bänd, kes suurema osa kontserdist kõlas umbes nagu the brand new heavies. kõik lood olid hiphop-elemente täis ja laulja räppis üks ühele nagu lauryn hill (true! no lie!). väga vinge. cafe de la soul'il oleks vinge. ma üritan sebida. ausõna.
siis veel paar shvityris't ja mamania juurde koju ära. mamania elab korteris. avastasime, et meil on ühine see, et mõlemad elame linna ääres ja mõlema maja number on 82. tänav oli mingi kirjaniku nimeline, kes oli vist mingil määral vene ajal natuke kommunist olnud. et umbes vene ajal oli temanimeline tänav kuskil kesklinnas ja siis kui vabadus ja kõik värk tulid, siis vaadati, et sellise nimega tänavat ei tohiks ikka vilniuse kesklinnas olla, et mees oli eks-kommar ja vana munn ja kaotati tänav üldse ära. ja siis kunagi hiljem vaadati, et tegelt ta ikka polnud päris kommunist ja nimetati üks tänav äärelinnas tema nimeliseks. kogu jutu konks oli see, et umbes, kui keegi mamania käest küsib, et kus tänaval sa elad ja ta ütleb, siis tavaliselt pidi reaktsioon see olema, et "oh, elu lahe, sul on kesklinnas korter vä". aga see selleks. mamania plaadikogu on minu omast vist kuskil poole väiksem, samas video- ja dvd-kogu umbes mingi 20 korda minu omast suurem. tüüp töötab teles ja on tõeline filmifriik. heas mõttes muidugi :)
vaatasime mamania filmitud viper'i bändi uut videot, mis oli dvd peale keevitanud, kuulasime natuke kanye westi ja lasime lõpuks silma kinni..
