teid huvitab, et miks ma nii napisõnaline olen olnud, eks?
kõik on tegelikult väga lihtne - mul pole lihtsalt sõnu. päris ausalt ei ole. ma üritasin täna oma elus toimuvat kuidagi sõnadesse panna ja ei jõudnud oma mõtetega kuhugi. mul pole lihtsalt sõnu. ühe sõnaga ei saa kah kuidagi kokku võtta. pask? see pole nagu päris see - kui sa ütled, et asi on pask, siis peaksid saama seda muuta. müstika? see kõlab kuidagi liiga positiivselt. ajuvaba? no mingil määral võib-olla. mõttetu? mingi mõte sellel vist ikka on, et ma olemas olen. viimasel ajal oma tehtud asjade, tegemiste ja eesmärkide peale mõeldes tundub kõik samas kuidagi poindita ja perspektiivita. kuidas ma otsapidi siia jõudsin? olin tulevane mover&shaker. oli karjäär, olid eesmärgid, sihid, lootused, ootused ja unistused, mis olid kõik realiseeritavad. nägin vaimusilmas ennast 40-aastasena pensionile minevat ja kuskil granada või malaga restorani rõdul õhtusööki nautides gaudi arhidektuuri dünaamilisuse üle arutlemas. vittu, ma olen 22 ja ma pole viimase 2 aasta jooksul sammugi edasi liikunud. pigem olen langenud tagasi. ja ma ei räägi ainult mingist karjäärist. kassimise peale olen ma meister. sõnu leiab alati. aga nagu ei tahaks. tundub nagu mõttetu või nii. mida vittu ma kurdan, eks? kellele ja milleks? mis asja mõte on? ja siis ongi nii, et asjade kirjeldamiseks ilma seda nutupiiri ületamata pole sul lihtsalt sõnu. mõtted on, aga sõnu pole.
huvitav, miks öeldakse, et kui sul a la kõik halvasti on, siis on selline tunne et tahaks koju minna ja põrandale toanurka kerra tõmmata ja lihtsalt üksi olla? ma proovisin, ei töödanud nagu eriti hästi. siis see, et tahaks maailmast ära kaduda ja a la üksi mittekuskil olla. see nagu kah eriti ei tööta. ja siis mingite asjade tegemine, mida sa jube ammu pole teinud või oled alati tahtnud teha? ajutine leevendus ja lollus. või siis hoopis joomine ja ülejoomine? et teeb paremaks? ja vittugi ei tee. vähe sellest, et sul on lihtsalt halb olla. hommikul on siis vähemalt halb ruudus. või siis proovida 10 sorti erinevat dõupi, et järsku peitub kuskil seal mingi uus väljapääs. kaarel kutsus mind pärast prived enda juurde kivi tegema. ma päris ausalt ei julgenud. konkreetselt kartsin ennast ja seda, milliseks võib sees minna. ühest küljest voolavad tunded nagunii üle serva ja sees käib mingi seletamatu keeristorm, teisest küljest on selline tunne, et oled tunnetest täiesti tühjaks imetud. nagu sul ei oleks kellegile midagi anda. nagu kõik ümbritsev jätaks ükskõikseks. kuskil ajusopis ei jätku powerit selle jaoks, et pisiasjadele tähelepanu pöörata. rääkimata siis sellest, et nendest veel rõõmu tunda. ma pühenduksin tööle, kui see oleks midagi sellist, millele pühendumine midagi muudaks. mul on ühest küljest jube hea meel, et mul selline töö on, millele reaalselt suhteliselt vähe aega kulub. teisest küljest tundub see kuidagi mõttetu iseenda utiliseerimata jätmisena.. isegi, kui ma rabeleks, ei oleks midagi oluliselt teistmoodi. jätaksin endast võib-olla tublima mulje. mõtle, kui vajalik. huvitav, kas mingi muutus aitaks? ma olin kunagi päris hea selles, mida ma tegin. huvitav, kas ma oskaks, suudaks ja viitsiks millegi sarnasega veel tegeleda? äkki tasuks proovida? midagi on ju vaja muuta, midagi on vaja teha.
ja sõnad? sõnad ei tähenda mitte midagi.
