whoa. tüübid tegid bloggerile upgreidi. pigem on see vist küll nii, et üritakse rahvast selleks ette valmistada, et taolise lõbu eest tuleb kunagi ka maksma hakata..

Aga lubasin eurovisioonist kirjutada - siit see tuleb!

Kui arvesse võtta, et tegemist peaks olema siiski LAULUvõistlusega, mitte mingi persekukkund freakshow'ga, siis minu hinnang oleks järgmine (parem hilja kui mitte kunagi):

Hollandi tshikk oli ainus, kellel terve 26 riigi esinejate seast lauluhäält oli. Mõjus kogu selle pasa vahele maru kontrastselt ja värskendavalt, samas lugu oli haledalt nõrk. Üldiselt pole ma vist eurovisioonil elus nii jubedat soundi kuulnud - kõik hääled kõlasid rõvedalt toorelt. Kui taotleti "siirast ja puhast" häält, siis sellega mindi üle piiri ja 95% esinejate puhul tähendas see hoopis "toorest" ja "koolitamata". Ei tahaks uskuda, et sound nii timmitud oli, et saalis oli norm ja teles oli mägra puts. Igatahes - norrale punktid võistluse kõige parema laulu eest (fantastiline "kõik-koos-täiest-kõrist-käed-laiali-ja-nägu-pilvede-poole-keset-rohelist-põldu"-refrään ja salmiosa, mille harmooniad suutsid isegi üllatada) ja miinuspunktid lähevad jagamisele soundimeeskonna ja esitaja vahel. Ausalt oli toores hääl. Vene laulu oli sheff vaadata - umbes iga kord, kui üks tshikkidest natukenegi äkilisema liigutuse tegi, vahetati kaamera kohe üldplaani või trummari peale :) täiesti ajuvaba oli muidugi venemaa esikolmikusse jõudmine - "laul", millel oli vist üks salm, mis koosnes 8-st reast ja umbes 20 x refrääni (?) kordamist, mis oli tegelikult üks lause 3 erineva noodi peal. "laulmine" on nende plikside röökimise kohta muidugi ilmselgelt palju öeldud.

Eesti oli hea (helimeeskonna töö küll rikkus peaaegu eesti loo põhikoha (ehk siis selle klaverisoolo)), aga kuna lugu sümboliseeris ehedalt kõike seda, mida eurovisioon ei ole ja üldsuse reaktsioon oli umbes selline, et "fuck off mehed, rock on surnud, te ei tea väää?", siis läks, nagu läks. Soome käest oleks me raudselt 12 pointsi saanud - need hullud armastavad rokki nagu madonna peenist.

Legendaarne naabri-poliitika ei üllatanud, küll aga ehmatas ikkagi võitjalaul - vilets produktsioon ja taas kord sisuliselt hääleta solist (karjuda oskame me kõik, eks), kes muide ka esituse ajal suht tihedalt veerandtoonidega viisist mööda pani - no mida vittu?? Ainult see, et SARNANE india-mõjutustega sound hetkel maailmas maru popp on ja et 4 tshikki laval kõhtu võbistasid, ei peaks eurovisiooni võitu garanteerima. Mul kammisid ära ka need copycat iglesias/rickymartin-latiinopopi lood, mis on nagu way rohkem out, kui rocknroll.. kogu ürituse kõige sitem esineja oli muidu inglismaa, kes laulis hoopis mingis teises helistikus. see, et artist NII mööda paneks, on jällegi sellise mastaabiga ürituse puhul arusaamatu - ju siis oli jälle helitehnikal selles inglismaa fuckupis oma osa.

Mis puutub soundi, siis ma usun, et selle aasta eurovisioonil oleks täislaks olnud näiteks husan, kes selle peugeot206 reklaamklipi mussi tegi.. täpselt kümnesse - kaasakiskuv india-pärane rokkiv tantsulugu. ma ootan siiani, et keegi sellest hiphop-remiksi teeks.

Üldiselt võib kogu pulli nii kokku võtta, et eelmine aasta oli üritus kuidagi parem.. mis puutub ülekandesse, siis pärast eesti eurovisiooni jäi nagu mulje, et need lugude vaheklipid võiksid naljakad olla. lätlased olid vist magasid, kui sellest räägiti.


ok, lubadus täidetud. muideks sattus täna, üle pika aja, mu postkasti ka üks suhteliselt hea nali:

Mees vaagub haiglavoodis elu ja surma vahel juba mitmendat kuud. Naine ei lahku hetkekski oma abikaasa voodi kõrvalt, valvates ja hoolitsedes tema eest iga jumala päev. Ühel harval teadvusehetkel viipab mees naisele, et see lähemale tuleks. Kui naine on end lähemale nihutanud, sosistab mees, endal pisarad silmis: "Mu kallis, sa oled olnud minu kõrval läbi kõikide halbade aegade, mis mind elus on tabanud. Kui mind töölt vallandati, kui mu äri pankrotti läks, kui mind tulistati, kui me jäime ilma oma majast, kui mu tervis halvenema hakkas...
Kas tead, mis...?"
"Mida, kallim?" küsib naine hellalt naeratades ja tunneb, kuidas süda täitub soojusega.
"Ma arvan, et sa tood halba õnne!"

täiesti hull. kelleks sina lapsena tahtsid saada? millisena sa oma elu 18-aastasena ette kujutasid?

http://espn.go.com/nba/news/2003/0620/1571003.html#

LIIGA RETS

veider. linn pani hollywoodi maja müüki. mingites ringkondades on jutt selline, et hollywoodi-sõpruse-kaheksa sulgemine võib tulla suht ootamatult. ja palju kiiremini, kui keegi oodata oskaks..

käisin chuck d-ga intervjuud tegemas. vana oli ikka üle mõistuse chill inimene. tegime nagu ametliku osa ära, ma panin recorderi kinni ja siis rääkisime veel ma-ei-tea-millest.. pärast oli tõsiselt kahju, et ma asja lindistama ei jätnud. mõtlesin esimese hooga, et jätan üldse minemata - kõik teised tüübid, kes idee järgi pidid tegelikult ise eile intervjuu enda peale võtma, magasid ennast täna kuskil välja ja mul oli tegelikult plaanis hoopis õppida. ingrid helistas mulle mingi 6 ajal ja ütles, et ma uuriks elektra kaudu asju - ta pidi nendega koos olema. ma mõtlesin paar hetke, uurisin raadiost järgi et kas neil diktofoni üldse hetkel majas on ja helistasin siis elektrale. ta oli tüüpidega kuskil linna peal ja ütles, et tegelikult olid kõik intekad juba mingi 3-4 ajal ära tehtud.. AGA ma võiksin chuckile otse hotelli helistada ja küsida. elu ebamugav oli loomulikult niimoodi inimesele peale lennata, nagu mingi debiilne "tulen läbi ukse ja akna, isegi siis kui ei sobi"-ajakirjanik. vabandasin muidugi ette ja taha ja tüüp oli telefonis suht chill, et a la no problem, tule läbi, mul pole nagunii siin kolbigi teha.. umbes siis, kui hotelli juurde jõudsin, lülitas kose kah telefoni sisse ja ütles, et ta tuleks ikkagi hea meelega kaasa. et siis see läks kokkuvõttes hästi. lõikasin siin just asja arvutisse ja võib sellega, et ikkagi läksin, igatpidi rahule jääda. kamoon - mitu korda päevas/nädalas/aastas/elus tuleb sul võimalus tõelise LEGENDIGA - inimesega, kes on su maailma muutnud - lihtsalt silmast-silma rääkida??

aa, selline sürr asi oli kah, et seisime kosega radissoni fuajees pärast ja rääkisime mingit juttu. ühel hetkel tekkis meie kõrvale mingi vanem naisterahvas. selline mitte väga vana ja pealtnäha täiesti korralik inimene. lihtsalt seisis meie kõrval mingi pool minutit ja vaatas meid. pöörasime siis ühel hetkel nagu tähelepanu talle, et mida ta passib - a la et järsku on mingi välismaalane, kes tahab midagi küsida. ja siis see tädi vaatas mulle punaste silmadega otsa ja ütles, et "te olete väsinud". ma ütlesin, et tegelikult eriti ei olegi, magasin päris korralikult. ja tädi ütles selle peale, et "minge koju" ja tõmbas uttu. väga sürr! ma tean küll, et kui mul mingid klubiõhtud on ja ma öösel väga pikalt ei maga, siis mul on järgmisel hommikul (ja ka päeval!) silmade all sellised pelmeenid, nagu ma oleks mingi 2 päeva ilma doosita olnud herooninarkar. aga see tädi oli ikkagi sürr :)

selline kommentaar veel kah - et ma kuulasin uuno raadiot ükspäev ja täna nägin kanal2-s mingit uut (võib-olla pole eriti uus, ma pole lihtsalt varem peale juhtunud) öösaadet, mida üks uuno raadio tüdruk koos smsmadistextmalkboxingemt-ga hostib. tüdruk võib muidu tore olla, aga hääl on tal raadios ikka täiesti ajuvabalt toores. jätab maru koolitamata mulje ja naishääle puhul on raadios seda veel eriti hästi kosta kah. kuskil star fm-is oli vist teine selline noorem tüdruk. ma ei saa tegelikult aru, kuidas sellised inimesed mingit päevast saadet üldse hostima võetakse. kellegil hamba peale kahmanud võib-olla?

ok, homme on mul vist viimane eksam. kui see läbi, siis võin pühenduda neile miljonile (triljonile) asjale, mida olen juba ammu lubanud teha. mis need kõik on, sellest juba järgmisel korral. seniks kirjutage ja joonistage. lomonossovi 12. kass artur.

JAH!

kuuldused mu surma kohta läbi uudse kopsuhaiguse on ilmselgelt liialdatud. olen elus ja terve. ja nüüd kirjutan siia kõike seda, mida ma mitu nädalat kirjutamata jätnud olen, täpselt nii kaua kui mu silmad jälle kokku vajuma hakkavad.

tervis on selline naljakas asi. noored on kah naljakad. ma olen vist kah veel noor. noored ei viitsi eriti oma tervise hoidmisesse tõsiselt suhtuda. vähemalt mitte enne seda, kui mingi jama tekib. ja jama reeglina tekib, kui sa selline aktiivne noor oled. selline noor, kes elab tallinnas, aga pole tallinnas sündinud ja kes mäletab natuke liiga hästi oma sünnikohta ja seal veedetud aastaid. selline noor, kes mäletab natuke liiga hästi neid tulevikuta inimesi, kes jäid sinna oma elu lõppu ootama. selline noor, kes mäletab võimalust kujuneda seal kohas inimeseks, kelle sõnaraamatus pole sõnu "tulevik", "areng", "edukus", "nauding" ja "võimalus". te mõtlete, mis nendest teistest saanud on? 90% nendest reostavad maailma - hingavad õhku, mida võiks nende arvelt kokku hoida, toodavad prügi, mis võiks olemata olla, toetavad aktiivselt riiki alkoholiaktsiisi näol, toodavad järglasi ja ostavad poes sinu nina alt viimase kamashokolaadi. need noored, kes on sellest keskkonnast kas omal käel või koos perega mingil hetkel tallinna liikunud, on reeglina oma hilistes -teistkümnendates või varajastes 20-ndates midagi saavutanud ja nende hing ihkab alati enamat. need mälestused sunnivad sind alateadvuses edasi rühkima ning just seepärast võid sa järgnevast nimekirjast vähemalt ühele reale "been-there-done-that"-kriipsu peale tõmmata:

lõpetasid keskkooli medaliga
käid päeval tööl ja õhtul ülikoolis (kes ei käiks? enamus ei käi!)
enne 20nda eluaastani jõudmist olid hakkama saanud millegiga, mis oli sinu vanuse kohta väga eriline
oled enne 20nda eluaastani jõudmist teeninud 20k-st kuupalka (ISE teeninud, mitte mõne isa-ema sokutatud koha peal tiksutatud)
teadsid juba keskkooli alguses, mida ülikoolis õppida tahad (või kujunes see keskkooli jooksul)
käisid pärast keskkooli aasta usas või euroopas koolis või tööl
püsid ühes töökohas ainult nii kaua, kuni seal sinu jaoks väljakutseid jagub
omad vähemalt ühte suht kulukat hobi, mida su sõbrad ei mõista

kuidas see tervisega seotud on? oli aeg, kus mõõtsin edukust ainult rahas ja pühendasin ennast selle teenimisele (ja ma olen üsna osav nendes asjades, millesse ma ennast kogu hingega pühendan). ma tegin tõsiselt pikad tööpäevad, mis kestsid tihti kõvasti üle määratud tööaja ja sageli jätsin kooli minemata, et see aeg tööle pühendada. lisaks töötasin nädalavahetustel. tihti ka tallinnast väljas. lisaks üritasin sealt kõrvalt ikkagi koolis käia ja ka trenni teha. sõin umbes 2-3 korda rohkem, kui praegu. tõenäoliselt ka umbes 2-3 korda tervislikumalt kui praegu. niimoodi umbes aasta, siis kukkus keha alt ära. lihtsalt ei saanud enam nii. loobusin nädalavahetusel töötamisest ja võtsin kooli väiksema koormusega. minuga koos töötas üks tüdruk. kah tallinnasse maakohast kolinud. vist keskkooli kuldmedaliga lõpetanud, õppis ebsi õhtuses ärijuhtimises, oli mingi aeg vist moskvas koolis, teenis vähemalt sama hästi kui mina. töönarkomaan. rahanarkomaan. hästi lahe inimene ja üks korralikumaid töötajaid, kellega ma elus kokku puutunud olen. kui ma peaksin kunagi mingi marketingi/müügiinimese tööle võtma, siis otsiksin ta kindlasti üles. eeldusel, et ta selleks ajaks juba kuskil way kõrgemal positsioonil ei ole.

raske on kuidagi teemas püsida. aeg on hiline. tervisest siis nii palju, et rabelemine võtab su läbi. füüsiliselt. ja mitterabelemine võtab su kah läbi. vaimselt. mul on olnud ajad, kus ma pole mitte midagi teinud ja ikka on raske olnud. praegu üritan tasakaalu leida - kool, tervis ja mõned asjad veel on tõusnud tähtsamaks kui raha. söön vitamiine ja kaltsiumitablette. teen trenni, aga mõistlikkuse piires. ainus, mis paigast nihkunud, on kell. tõusen kuskil 10-11 paiku hommikul ja magama lähen 4-5 ajal öösel. esmaspäeva õhtul oli mul meeletu peavalu ja jäin suht kohe pärast 24 lõppu magama. silmad sain lahti teisipäeva "hommikul" kell 12. aga jube hea värske tunne oli vähemalt. peaksin vist suht õnnelik olema, et selliseid "paikalükkamisi" endale nädala sees lubada saan.

ok, nüüd hakkab jälle silme ees valgeks minema :) kirjutan varsti eurovisioonist, eesti räpist, matrixi 2. osast, nba finaalidest, hokist, bobby gaylorist, nostalgiast, dirigeerimisest, klubist prive, eesti politseist ja sellest, kuidas mu uus pult katki läks. praegu ei jaksa.

üks huvitav fakt aga siia küll - täna, täpselt 60 aastat tagasi kirjutas ameerikamaal tolleaegne president roosevelt alla väikesele määrusele, mille kohaselt pidi iga ameeriklase palgast umbes 2 aasta jooksul pisike osa "tulumaksu" näol riigile minema, et aidata eelseisvat sõda finantseerida (mida tol ajal planeeriti umbes 2-ks aastaks). mingil müstilisel põhjusel maksavad aga kõik ameerika kodanikud seda maksu tänapäevani..

kui hästi läheb, siis ma kukun kohe kokku. kus kuradi kohas mu vitamiinid on?

teate mis? ma ei kurda täna, et elu on igav. elu on üle mõistuse huvitavaks läinud! siin läheb mingiks serverivahetuseks vist ja ma ei julge lubada, et ma kõigest täna öösel pikemalt kirjutan.

..aga lootust on.